The White Stripes "'Icky Thump"'

The White Stripes
“Icky Thump”
(XL Recordings)
Otsekoheselt tampiv bluesrock, mis oskab endiselt nägu muuta.

Tagantjärele tundub isegi kummaline, kui ebakindla reaktsiooni osaliseks sai The White Stripesi eelmine plaat “Get Behind Me Satan”. Idee kanda The White Stripesi keldribluus ette marimbade ja klaveriga osutus ilmselt liiga kõvaks pähkliks. Polnud tollel plaadil ju niivõrd seda, mis Jack ja Meg White’i kunagi kuulsaks tegi – äralagunemise äärel laamendavaid trash-bluus sketše, mille kaootilist kõlapilti on (enamasti edutult) kopeerinud enamus neid garage rocki bände, keda meil viimase kuue-seitsme aasta jooksul kuulata on tulnud. Kõige raskem on jätta muljet juhuslikkusest ja just seda oskab The White Stripes väga hästi – varjata näilise kohmaka pillimänguoskuse taga oma multiinstrumentaalset muusikuaju ja tavalisest pikemat eeskujude nimekirja.

“Icky Thump” on praegusel hetkel ilmselt ideaalne The White Stripesi plaat, mis rahustab maha nii need kahtlejad, kes arvasid, et “Get Behind Me Satan” (minu meelest küll samuti super plaat) on senise rokiduo hingekellaks, kui need, kes peale The Raconteursi popikamat debüüti eelmisel aastal oma punavalged riided kappi tagasi riputasid. “Icky Thump” on otsekohene tampiv bluusrokkplaat, alates nimiloo avaakordidest plaadi alguses ja lõpetades “Effect And Cause’i” hoolimatu pannibluusiga. Mis jääb nende kahe vahepeale? The White Stripesi traditsioonide kohaselt muidugi terve kolikambritäis eklektikat – hair metali uhkeldavat pompöössust meenutav “You Don’t Know What Love Is”, heavy metal mariachi kaver viiekümnendate popstaari Patti Page’i loost “Conquest” (mis kõlab nagu purjus amatööride tulevahetus), või “Prickly Thorn, But Sweetly Worn” oma veidi totakate torupillidega.

Mõjudest rääkides tundub, et “Icky Thumpil” on The White Stripes aknast välja visanud kantri kui ühe oma põhilise eeskuju ja selle asemele on tulnud Led Zeppelini tampiv blues-rock – olgu näiteks siis “Rag And Bone” ja “Slowly Turning Into You” oma raskete bluusriffidega, või “Prickly Thorn...”, mis meenutab Zeppelini “Gallows Pole’i”.

Kokkuvõttes on tegemist väga whitestripesiliku plaadiga, kuid tuleb öelda, et see Detroidi duo on jälle (juba ei tea mitmendat korda) saanud hakkama kõige keerulisema asjaga: kuidas end muuta nii, et iseenda nägu ära ei kaoks.

8