Ühtlaselt gruuvivat plaati mõningane laialivalguvus ei hõrenda: kokteili viskoossus ja ühtsus säilivad ka siis, kui raskelt raiuv riff järsku klaverietüüdiks või pasunakoori etteasteks vormub. Sarkasm, iroonia, boogie-huumor ja intellektuaalne mängulust ilmestavad läbivalt nii kõiki 13 pala kui intrigeerivat kujundust, ning tunne, et mõnegi kitarrikäigu valmistamiseks pole kulunud rohkem kui viis minutit, ei tõmba latti sugugi alla, vaid loob pigem sundimatu atmosfääri. 

Üks, mida albumile ette heita saab, on vist tõeliselt esiletungivate hittide puudumine: väga raske on üht või teist laulu eredamaks eelistada muul alusel kui selle kestuse eetrisõbralikkus. Möödas on ajad, mil Zepi “Stairway to Heaveni” sugused epopöad lubasid raadiodiskoril suitsu tegemas käia — toredad lood nagu “Spinning in Daffodils”, “Elephants” või “Warsaw” kogu oma seitsmeminutilises hiilguses ei satu iial kommerts-edetabelitesse. 

TCV avalöök on seega ühtlaselt tugev. Ainus kõrvalepõike moodi moment, psühhedeel-kaootiline “Interlude With Ludes”, ei täida muud ülesannet kui tuletada kuulajale meelde roki ja psühhofarmakonide sümbiootilist suhet, aga isegi selle järgi saab tantsida. Grohl, Homme ja Jones teavad väga hästi, mida kuulaja neilt ootab, ning kiirgavad täpselt õiges vahekorras doseeritud ootuspärasust ja uudsust. Võib-olla sellepärast naudingi hetkel TCVd ja nende punnitamata tasakaalukust rohkem kui Nirvana, Foo Fightersi, Led Zeppelini või QOTSA kahtlemata geniaalset loomepagasit. Krõnksus kullide parv on vanade kontide puhtaksnokkimise lõpetanud ja lendu tõusnud – väärikalt, majesteetlikult ja vabalt. 8