on valinud Zeldini maailma neljakümne inimese hulka, kelle ideed on käesolaval aastatuhandel (!) püsiva tähtsusega.

Ja see mees ütleb: “Me peame leiutama uue armastusvestluse, mis sobiks meie tänaste sihtidega.” Tore, võiks tõesti end pisut paremini arusaadavaks teha, kuid on mõttetu astuda vastu ürgtõele, et kaht (vastasoost) inimest tõmbab teieneteise poole ennekõike keha, jutuga seda omapära paraku ei muuda.

Muud mõtted on samas vaimus: “Inimesed on juba palju kordi muutnud maailma seeläbi, et nad on muutnud vestlemise laadi.” Jah, nad on muutnud ka kõike muud enda ümber ja seetõttu on ka maailm muutunud. Ei saa arengut vestluse süüks ajada.

Zeldin väidab, et mida erinevamate inimestega vestled, seda enam rikastud. Ka parima tahtmise juures ei suudaks seda rakendada – suurema osa inimestega ei leiaks mitte ühtki teemat, kui viisakusavaldused välja jätta. Nii on see paraku kõigiga.

Oleks see raamat siis naljakaski. Või sisaldaks mõnd pöörast mõtet. Zeldin ei ole vist veel piisavalt võõrastega vestelnud, kui ta neilt ühtki vaimukat ideed pole saanud. Või pole raatsinud seda raamatusse kirja panna.