Throbbing Gristle "'Part Two - The Endless Not"'

Throbbing Gristle

“Part Two –

The Endless Not”

(Industrial/Mute)

Perversselt intiimne industriaalibänd on üles ärganud pärast 25aastast surma.

Avaloos “Vow Of Silence” ahistab süntesaatorite leinamarss Genesis P-Orridge’i vaevatud vokalisme. Säärane ohutundest muserdatud pulss kestab enam-vähem ühtlaselt terve ülejäänud tunni ning see on sobilik ja õiglane. 25 aasta järel on P-Orridge, Peter Christopherson, Chris Carter ja Cosey Fan Tutti tagasi ja see kadunud ajalõik pole lihtsalt lünk, pelgalt paus asjade vahel. See pole haav, mida järgmise plaadi ilmumine ravitseda mõistaks.

See on elu ja surma küsimus. Throbbing Gristle oli surnud ja me kõik leppisime sellega – 25plaadiline live-karp “TG24” oli nende absurdne hauakivi, tootem tuleviku tarbeks. Nüüd on nad ellu ärganud, kuid see ärkamine kannab üha surma märke – on tumedam, traagilisem, dramaatilisem kui surm ise, sünge sisyphoslik paratamatus rock-muusika äärealadel.

Post-punk mõistis Throbbing Gristle’it kui nn industriaalmuusikat, ent seosed näiteks Nine Inch Nailsi või Ministryga siin ei kehti. Need bändid pöörasid masinliku-mehhanistliku industriaalimpulsi endast väljapoole, muutsid selle hollywoodlikuks teismelisteõudukaks macho-paatose ja helloweeni-maskidega. Throbbing Gristle seevastu on perversselt intiimne. Ta pigem võimendab kui varjab seda, kui nõrgad me päriselt oleme, kui rikutud, kui sügavalt mürgitatud omaenese tsivilisatsioonist. Sedamoodi saab selgeks kogu meie mõtlemise, tundmise ja tajumise valu.

Võtke näiteks “Rabbit Snare” – bluusilikest klaveriakordidest ja räsitud trompetist saab kokku pika ja piinarikka koltumise lugu, justkui jookseks 60ndate intelligentsete maneeridega džäss meie pilgu all verest tühjaks. Cronenberg ise võiks sellele laulule video vormistada. Ja muidugi pole see kõik. “Greasy Spoon”, “Lyre Liar”, pastoraalsete geenimutatsioonidega lõpulaul “After The Fall”, nimiloo “Endless Not” aegluubis sulav funk-metal – ma võiksin siit praktiliselt kõike soovitada. Tõsi, mitte igaühele. Ja mitte puhta südame, pigem oma rikkis ja rikutud fantaasia sunnil.

10