Tiigrikunni piinad

NÄDALA SARI | Andres Maimik kirjutab Netflixi uuest pöörasest hittseriaalist „Tiger King“.

Kurikuulsa teleprodutsendi, „Reisile sinuga“ formaadi autori Chuck Barrise elust rääkivas filmis „Ohtliku mehe pihtimus“ („Confessions of a Dangerous Mind“, 2002) mõtiskleb peategelane: „Mulle tuli pähe telemängu idee. Selle nimi on „Vana mäng“. Meil on kaamerate ees kolm vanameest, käes laetud püstolid. Nad vaatavad tagasi oma eludele, kes nad on olnud, mida saavutanud, kui kaugele jõudnud unistuste teostamises. Võitja on see, kes ei lase oma ajusid välja. Tema saab külmkapi.“

Barrise idee on oma küünilisuses iseäranis briljantne. See võtab kokku ühe spetsiifilise osa räme-ameerikalikust elustiilist. Siin on ülepaisutus ja vaatemäng, edevus ja kuulsuse­iha, relvad, surmatrots ja vaataja verejanu, edukultus ning häbi läbikukkumise ees. Ja loomulikult kõikjale laiuv Televisioon. Televisioon, mis kaaperdab reaalelu positsiooni, keerab traumad show’ osaks, mängib päris inimesi välja iseenda paroodiana.

Netflix on katkuajal paisanud vaataja ette järjekordse rammusa dokumentaalseriaali, mille pealkirja võiks ehk tõlkida „Tiigrikunn“ („Tiger King“). Saade demonstreerib meile sadistliku avameelsusega üht veidrat subkultuuri, mis on täis isegi sellise imedemaa nagu Ameerika kohta pööraseid karaktereid, kriminaalseks kiskuvaid avantüüre, püsse ja hakklihamasinaid, kiskjaid nii looma- kui inimnahas.