Formaadiks valitud netireliis ja väiksetiraažiline CD-lahendus on võimaldanud kokku koguda massiivse, 30-loolise kingituse, mille väärtust hakkabki otsejoones ja kiirelt kahandama just maht. Nagu ikka, matkale kokkupakkimiseks jääks siit alles üks ja ainus korralik plaat pluss jälgi segav sabake meeldivatest, kuid mittevajalikest palakestest. Hitte kokku kogudes moodustub aga selgem pilt fiktsioonist, kuhu materjali sihipärane kompileerimine viia oleks võinud.

Kõlapildist rääkides on Tiiu valinud 90ndatele truu mahe-elektroonilise suuna, kus sõuavad ja vahel kuhugi ka jõuavad nii vana-tuttav trip-hop kui ka magusapoolne new-age-sümfoonika. Ei puudu ka trendiharjake dubstep. Maitsenärvidele koputavad ammukuuldud, tuttavaid ja traditsioonilisi radu käivad muinasjutupalad, aga Tiiu oskus sepistada lihtsakoelisena näivaid, kuid sisusügavaid üksik-hitte päästab kogumiku kaduvikust.

Minimalistlik, Doris Kareva sõnadele loodud “Pime viib pimedat” juhib retke siinkuulmatu, Stéphanie-laadse puutega, purustades pehme ja nähtamatu kiirega popküünikute ettekujutluse kavalast lootreimisest. Plikalik “Mängukaaslane”, rokiga kurameeriv “Üle kuristiku” ja gospellik “Puhkev roos” on tipud, mille nimel tasub end vahelduseks teraapilisse viirukiunelmasse suigutada. Kas siin askeldab tulevane Kate Bush, Bat for Lashes, Monaco printsess Stéphanie või hoopis Enya, näitab ajarattake. 7