Timo Tootsi “memopol”: Kas info kättesaadavus ja kasutatavus, sotsiaalse suhtlemise digitaalne kergus on inimesi õnnelikumaks teinud? (Foto: Stanislav Stepaško)

Eesti kunstnike esinemised rahvusvahelistel näitustel ja preemiasaamised on muutumas harjumuspärasteks uudisteks. Järjekordse komeedina on kunstiorbiidile lennanud Timo Toots (29).

Liikuvate kujutiste orgiad

Eemaltvaatajale on kujutav kunst ühtne valdkond, kuid siingi on erialad ja hierarhiad. Viimasel kahel kümnendil on tekkinud arvukalt biennaale, festivale ja näitusi. Kahekümne kaheksa biennaali kohal troonib inertsist Veneetsia biennaal, mille tähtsust Eestis rõhutab seal osalemise riiklik toetus. Siis Documenta, Manifesta, graafika tri- ja biennaalid, tarbekunsti suurüritused ja videofestivalid. Pilt on kirju, kuna kujutava kunsti suurnäitused ei ole ainult seisvate piltide, vaid ka liikuvate kujutiste orgiad, meenutades filmiüritusi või avalikke televisioonivaatamise salonge.

Austrias Linzis toimuva Ars Electronica selle aasta interaktiivse kunsti kategooria peapreemia Golden Nica andmine Timo Tootsile “Memopoli” eest üllatab meeldivalt neid, kes on sündmust pikemalt jälginud ja mõistavad selle rolli viimase paarikümne aasta uue meedia kunsti kujundamisel. Uus meedia võib näida trendivaldkonna ja nišikunstina, paistes asuvat väljaspool suure ja seksika kunstimaailma tormilist maastikku. Valdkond, mida rünnatakse hävitava mis-saab-siis-kui-kaob-elekter tühistusega ja millega seotud liide “uus” on pigem liiginimetus kui värskuse tunnus, püüab end säilitada ning fookuses hoida laienemisega bioloogiasse ja talentide otsimisega uutest geograafilistest piirkondadest. Tootsi efektne lend võiks olla uurimisobjektiks, ja kuigi selle aluseks on kunstniku universaalne kunsti- ja tehnoloogiatalent, oleks õpetlik see konteksti panna.

Tartu Kunstimajast Estonia kontserdisaali

Timo Toots on Eestis tuntust kogunud viimasel viiel aastal, alates Marco Laimre kureeritud näitusest “Midagi on valesti” (2007) Tartu Kunstimajas, kus oli väljas tema teos “Don’t”. Punasele nupule vajutades ehmus vaataja tekitatud pahandusest: põrandale kukkusid klotsid, mida vastutustundlikult tagasi laoti. Näitusekülastaja tegevus salvestati Youtube’i.

2009. aastal eksponeeris ta “Autahvlit” EKA galeriis Chris Halesi ja siinkirjutaja kureeritud näitusel “Osaluskino”, kus ID-kaardi info alusel sai kasutaja teada oma sotsiaalse positsiooni. Nimetusega “Wettbewerb” oli sama töö 2011. aastal European Media Art Festivalil Osnabrückis kunstikõrgkoolide projekti “Transit” raames. Sealt on Toots jõudnud “Memopolini”, mida esitati läinud aastal Sabine Himmelsbachi kureeritud rahvusvahelisel näitusel “Gateways” Kumus ning mida premeeriski Ars Electronica. Selle aasta lõpus on töö Oldenburgis, muuseumis Edith-Russ-Haus for Media Art, Himmelsbachi varasemas töökohas.

Koostöös rühmitusega You Must Relax (Riin Rõõs, Eve Arpo, Lauri Eltermaa) lõi Timo Toots Mobiilisümfoonia, mille esiettekanne oli 2009. aasta Leigo Järvemuusikal, siis Estonias ja Kumus. Mobiilisümfoonia ettekanne Estonia kontserdisaalis aasta ettevõtja auhinnagalal 2009. aastal on meediakunsti teosele konkurentsitult etableerunuim esitusjuhtum.Vastuolulisel viisil, olles aktsepteeritud süsteemi ehk ühiskonna koorekihi poolt, tegeles mobiilisümfoonia GSM-süsteemi häkkimisega. You Must Relaxi tegevus, mis oleks omaette teema, algas Riin Rõõsi ja Eve Arpo aktsiooniga “Päev ilma mobiilita” 2007. aastal ja ettevõtmise eduka taasteostamisega Kanadas, Brasiilias ja Saksamaal. Eve Arpoga tegi Toots koostööd juba 2007. aastal Soome vabariigi aastapäevaks mõeldud projekti “Viis ja sõnad” raames Teaduste Akadeemia fuajees. Installatsiooniks ülesseatud klaveril reaalajas märgistatavaid klahve vajutades sai kasutaja jäljendada Eesti või Soome hümni.

Ars Electronica

Ars Electronica puhul on tegu prestiižikaima ja vanima tehnoloogilise kunsti foorumiga, mis nimetab end “kunsti, ühiskonna ja tehnoloogia festivaliks” ja leiab aset 1979. aastast. 1989. aastast antakse välja Prix Ars Electronicat. Interaktiivne kunst on preemiakategooriaks 1990. aastast, auhinna rahaline väärtus on 10 000 eurot. Iga-aastase septembri alguses toimuva näituste ja konverentside nädala ajaks üllitatakse kaks kriitpaberil tinarasket kogumikku: kunstiteoste kataloog ja konverentsikogumik.

Linzi maine tehnoloogilise kultuuri keskusena on varjutanud seda varem kujundanud terasetööstuse ja Hitleri lapsepõlvelinnaks olemise fakti. Meediakunsti ametlikku staatust Linzis iseloomustab vaid selle kunsti jaoks 1996. aastal ehitatud ja 2009. aasta Euroopa kultuuripealinna ajaks laiendatud hoone kesklinnas. Illumineeritud klaastahukas ja selle võbelev peegeldus Doonaul on maamärk ja uus eneseleidmine.

Ars Electronica auhinnakategooriaid on kokku seitse: arvutianimatsioon, interaktiivne kunst, digitaalne muusika, digitaalsed ühiskonnad, hübriidkunst, “next idea” — järgmine innovatiivne idee, “U19” — alla 19aastaste digitaalne kunst. Väärtustatakse loomingut visuaalse kunsti, elektroonilise muusika, biokunsti ja sotsiaalse mõõtmega tegevuse vallas, viimast katab “digital communities”. Sotsiaalsus on esindatud ka teistes alajaotustes. Sel aastal saadeti konkursile 3674 projekti, interaktiivsesse kunsti 547.

Internet ja privaatsus

Kuigi eelkirjeldatu meenutab spordivõistluse ülevaadet, kunstiteose spirituaalsetest ja vaimsetest väärtustest justkui ei räägita, on Timo Tootsi “Memopol” mitmel näitusel testitud, visuaalselt ja tehniliselt viimistletud ning sisuliselt arusaadav ja nüüdisaega selgelt kõnetav projekt. Privaatsuse ja kodanike jälgitavuse teema, millele keskendus 2007. aasta Ars Electronica “Goodbye Privacy”, on endiselt aktuaalne. Tootsi projekt toob nähtavale selle, millega oleme justkui harjunud: eraisikute, asutuste ja riigi internetti lekitatud andmed, millest võib saada privaatsusvägivalla ohtlik süütematerjal.

Laiemas plaanis näib Timo Tootsi projekt küsivat, kas teadmiste ja faktide akumulatsioon, info kättesaadavus ja kasutatavus, sotsiaalse suhtlemise digitaalne kergus on inimesi õnnelikumaks teinud? Infotehnoloogia on lihtsustanud info kogumist ja vahetamist, aga paraku mitte varjamist ja saladuses hoidmist. Eraisiku jaoks tähendab võimatus teatud infot varajata kontrolli puudumist oma eraelu üle, mille tulemuseks on vähemasti stress ja halvimal juhul elu enda kaotus.

Vaata works.timo.eeTimo Toots: “Ju siis paneb “Memopol” näpu õigele pulsile”

Kuidas preemia võitmisest teada saite ja mida see teie jaoks tähendab?

Võitmisest teavitati e-posti teel. Alguses ei uskunud, kõlas nagu spämm, kus teavitatakse võimsast lotovõidust. Lugesin kirja mitu korda läbi ja siis jõudis kohale, et see ei olegi rämpspost. Minu jaoks oli see täiesti ootamatu. Ei ole palju konkursse, kuhu oma projekte saadan, ja kui saadan, siis ununevad nad kiiresti. Kuna auhind anti just “Memopoli” eest, siis viitab see sellele, et need teemad, millega teos tegeleb, on hetkel tähtsad. Muutused isikuandmetega ja üldiselt privaatsusega toimuvad meeletu kiirusega ning mõjutavad ühiskonda prognoosimatul viisil. Ju siis paneb “Memopol” näpu õigele pulsile.

Mis on teie arvates kontrolliühiskonna jälgimismehhanismide positiivne pool? On seda üldse?

Eesti.ee, Facebook, Google on väga mugavad kasutada — ja mugavus on just põhiline müügiargument. Rahulikus poliitilises olukorras võib neist igapäevaelu korraldamisel palju abi olla. “Memopoli” üks ideid on näidata samu tööriistu, mis meie igapäevas figureerivad, teises esteetilises võtmes. “Memopol” vaatab oma vormikeelega nii minevikku kui tulevikku. Projitseerides tänapäeva isikuandmete infosüsteemid retrofuturistliku vormi, peegeldub selles nii Eesti lähiajalugu kui potentsiaalne tulevik. Kõik rahus loodud tööriistad on kasutatavad ka sõja ajal.

Mille kallal hetkel töötate?

Hetkel on käsil “Memopoli” Euroopa reisi ettevalmistamine. Minu projektid arenevad tavaliselt näituselt näitusele käies edasi. Soovin iga kord, et asi läheks paremaks. Üks elektroonilise kunsti muresid on stabiilsus ja kvaliteet — või siis nende puudumine. Teos, mis baseerub interaktsioonil, peab funktsioneerima. Keeruliste masinate stabiilselt käivitamine võtab palju aega ja ressurssi. Tihtipeale on esimene versioon masinast, mis jõuab galeriisse, pigem prototüüp. Kui eksperiment on edukas ja kutsutakse järgmisele näitusele, saab tööd edasi arendada ja kvaliteeti parandada. “Memopoli” puhul töötame koos programmerijate Tanel Külaotsa ja Arne Gödekega just selle osaga edasi.

Teiseks avatakse Kumus juunis näitus “Pimeduskiirus”. Seal osalen teosega “Elektron”, mis avab elektrivoolu teekonda elektrijaamast kuni ühe konkreetse galeriisaalis asuva elektripistikuni.

Mis teid inspireerib?

Mind inspireerib elu ise. Fotograafina olen harjunud inimesi vaatlema ja märkmeid tegema. Minu interaktiivsed installatsioonid, mis puudutavad infoühiskonna temaatikat, on tihtipeale enesekriitilised. Näen, kuidas arenevad infotehnoloogilised imed muudavad mind ennast, ning selle põhjalt saan teha üldistusi ka ühiskonnale laiemalt.

Kadri Karro