Filmiajakirjanikud on tavaloogika kohaselt ajakirjanikud, kes kirjutavad filmidest. Muidugi võib ka neid järjestada ja tulemus oleks ilmselt põnev. Kahjuks peaks selleks ära vaatama kõik filmid, mida nad arvustanud on, mis oleks äärmiselt kurnav. Õnneks satub Eesti ajakirjanik harva, kuid mõnikord siiski filmi ka tegelaskujuna.

Eesti filmides ei leidu ajakirjanike rolle kuigi palju. Aga tervikuna on neil põnev ühisosa, nii et neile tasub tähelepanu pöörata. Nimelt kujutatakse meedia esindajaid enam või vähem tobukestena. Nende tegutsemistahe ja uudishimu ületavad vaimsed võimed. Kuna nad väsimatult kõikvõimalikke jamasid korraldavad, on nad filmitegijaile tänulik materjal. Nagu psühhopaadid, ei ole ka ajakirjanikud hea linateose saamiseks tingimata vajalikud, kuid abiks ikka.

1. RIHO PUKSPUU

(Raimo Pass) – „Seenelkäik“ (2012)
Allfilm

„Seenelkäik“ on kõige meediakesksem Eesti mängufilm. Mis sellest, et kogu sündmuste ahelat käivitav Riho Pukspuu Päevalehest ilmub kaadrisse alles filmi lõpus ja sedagi üsna üürikeseks. Ometi algab just tema telefonitsi esitatud kurjast küsimusest, millise raha eest poliitik Aadu Kägu (Raivo E. Tamm) Peruus käis, tolle kannatuste rada.

„Seenelkäik“ demonstreerib vaimukalt ja veenvalt, kuidas meedia üritab ennast kehtestada, kuid siiski armetult ümber sõrme keeratakse. Uuriv ajakirjandus osutub mitte ainult jõuetuks, vaid ka meelevaldseks. „Miks nad nüüd minust kinni hakkasid? Kõik ju teevad niimoodi,“ on Kägu õnnetu. Ja vaataja tunneb talle kaasa.

Tõeline meediaspetsialist ja -manipulaator on Kägu nõustaja Villu Koobalt (Hendrik Toompere jr). Tema radikaalsed lausungid ajakirjaniku kohta ületavad kõik varasema Eesti filmiajaloos pakutu: „Seda Pukspead... Pukspuud ma tean küll. See on üks igavene värdjas.“ Tänu Koobaltile õnnestub meedia küünte vahelt päästa isegi Kägu, kes on ise loll nagu labidas. Mis sest, et selle eesmärgi täitmiseks asetab Koobalt oma ülemuse täiesti vastutustundetult suurde ohtu: „Päästeamet ei ole hea mõte. See oleks ju esikaanelugu.“

Kõik, mis puutub Kägu ja tema avalikkussuhete eksperdi Silvi Säinase (Hilje Murel) teleesinemistesse, on samuti meedia naeruvääristamine, ehkki anonüümne. („Kuidas ma lähen selle vargaga telesse?“) Nagu ka rumala maamehe (Üllar Saaremäe) suhtumine meediastaar Zäkki. („Kuidas sa sinna telekasse said?“)

­Unustamatu mee­diakaader „See­nelkäigus“ on ajalehe esikülje näitamine, millel metsast üles leitud Aadu, Viivi ja Zäk samastatakse Tarzani, Jane’i ja Cheetaga.

Et kõik kolm tiritakse otsekohe pärast päästmist pressikonverentsile, on eelnevat arvestades loogiline. Konverents ise on filmi kulminatsioon ja ere näide, kuidas meediat kohelda. „Tead, seda Pukspuu jama ei mäleta varsti enam keegi,“ lohutab Koobalt Kägu. Nii lähebki.

2. JUSS REDEL

(Mati Klooren) – „Viini postmark“ (1967)
„VIINI POSTMARK“ (1967): Juss Redel (Mati Klooren) ja Ulvi (Ines Parker, hiljem Aru).
„VIINI POSTMARK“ (1967): Juss Redel (Mati Klooren) ja Ulvi (Ines Parker, hiljem Aru). Eesti Filmiarhiiv

Juss Redel on selles didaktilises komöödias progressiivne kuju, kes paljastab oma följetoniga alatu peainseneri ja lööb kastivabrikus üldse korra majja. Aga tugevaid kalduvusi naeruväärsuse suunas esineb temalgi. Redelil tuleb armumise tõttu kõige tihedamalt suhelda Ulviga (Ines Parker, hiljem Aru), kes teda tuntavalt alandab. Selgub, et purjekal – ehk tsivilisatsiooni kaitsvast rüpest eemal – on Redel täiesti abitu ja armetu. „Mis teiega on, särav följetonist?“ pilkab Ulvi merehaiget lehemeest. Armumine muudab Redeli ka rumalaks („Heasüdamik eesel“).

Kui esialgu on Redel Ulvile süütu narritamislelu, siis hiljem, kui neiu ajakirjaniku paljastava artikli tõttu suunatakse teisele, ebamugavamale tööpostile, muutub suhtumine kategoorilisemaks: „No on alles tõbras!“ (Võrdle Koobalti iseloomustusega Pukspuu kohta.)

Muidugi on Redel tõbras. Aga siiski üsna kompetentne tõbras.

3. TIINA SALUM

(Merle Talvik) – „Teisikud“ (1982)
„TEISIKUD“ (1982): Tiina Salum (Merle Talvik).
„TEISIKUD“ (1982): Tiina Salum (Merle Talvik). Eesti Filmiarhiiv

Stsenaristide tahtel on Tiina tobuke, kes ei tee vahet kuulsal autosportlasel Mati ­Uibol ja poplauljal Toomas Aringul. Tegelikult mängib mõlemat kuju Jaak Joala, mistõttu iga normaalne vaataja saab aru, et Tiinal on tegelikult õigus, hoopis kõik teised on lollid. Aga film oli mõeldud näitamiseks terves Nõukogude Liidus, seega olema arusaadav nii neenetsi põdrakasvatajatele kui usbeki arbuusimüüjatele ehk mida primitiivsem, seda parem. Tüüpiline ajakirjanikukuvand leidub juba Salumi esimeses stseenis, kus ta koperdab lehte lugedes tänaval inimestel jalus. Siit moraal: lehelugemine teeb lolliks.

„Teisikute“ ajakirjanike rollides on mitu populaarset näitlejat: Salme Reek, Urmas Kibuspuu, Ines Aru ja muidugi Eino ­Baskin peatoimetajana, kes nooruses ühendas edukalt abiellumise ja korterivarguse.

„Kas mul on õigus isiklikule elule või ei ole!“ protesteerib Salum.

„Kella üheksaks olgu materjal laual,“ on peatoimetaja vastus.

Kõnekas ja üldistav on stseen filmi algusest, kus läbi satiiri- ja huumoriprisma näidatakse päevalehe toimetuse argihommikut. „Mul lõigati pool keskkonnakaitset ära ja rokifestival tõmmati ühele veerule,“ ahastab Salum. „Aga kus on minu esietenduse retsensioon?“ nõuab Reegi kehastatud tegelane. „Varsti on juba sajas etendus.“ Tolleaegset konteksti arvestades on kõige tõenäolisem põhjus, miks nii palju materjali lehest välja jäeti, mõni järjekordne Brežnevi kõne, mis pool lehte enda alla võttis. Nii et päris eluline stseen.

„See on ju sensatsioon,“ reklaamib Salum oma „avastust“ peatoimetajale. Selle sõna kasutamine nõukogude ajakirjanduse kohta oli päris julge.

„Teisikud“ tõestab, et Eesti filmide ajakirjanikukuvand ei sõltu ühiskonnakorrast ega poliitilistest oludest. Ines Aru mängitud ajakirjanik: „Pooleteise kuuga lahendab iga loll ükskõik millise mõistatuse ära. Seda ma tean omast käest.“

4. EDUARD

(Valeri Nosik) – „Hullumeelsus“ (1968)
„HULLUMEELSUS“ (1968): Toimetaja Eduard (Valeri Nosik) ja (tagaplaanil) ohvitser Windisch (Jüri Järvet).
„HULLUMEELSUS“ (1968): Toimetaja Eduard (Valeri Nosik) ja (tagaplaanil) ohvitser Windisch (Jüri Järvet). Foto: filmiarhiiv

„Meil on siin üks toimetaja,“ ütleb vaimuhaigla peaarst (Voldemar Panso) täie enesestmõistetavusega hitlerlikule nuhile Windischile (Jüri Järvet).

Eduard on meie filmiajakirjanike karakteritest kõige üldistavamalt ja meeldejäävamalt põhjendatud. Esimest korda üritas ta ajalehes tõtt kirjutada (artikkel „Mõte ja meie ajastu“). Ja läkski hulluks. Hakkas kuradeid nägema. Erinevalt kolmest eelnimetatust on Eduard ka joodik.

Windisch: „Öelge, Eduard, kas te jõite palju?“

„Omal ajal ei joonud ma üldse. Aga hiljem töö iseloom viis mind...“

Ja erinevalt kolmest eelnimetatust ei ole Eduardil illusioone oma ameti mõttetuse suhtes: „Kas te teate ka, mis töö see on? Kirjutada seda, millesse ise ei usu. Kirjutada päeval ja öösel.“ Kõik esitatakse nii veenvalt, et meedia katastrofaalses mõjus vaimsele tervisele ei jää kahtlusevarjugi.

Windisch: „Meditsiin tänapäeval teeb imet.“

Eduard: „Kas te arvate, et ma jälle võin hakata kirjutama?“

See dialoog kuulub totalitaarsesse ühiskonda. Tänapäeval ei takista ükskõik kui karm diagnoos meedias läbi löömast. Pigem vastupidi.

5. VALDO PANT

(Raivo E. Tamm) – „Kohtumine tundmatuga“ (2005)
Kohtumine tundmatuga
Kohtumine tundmatuga ülo josing

Filmi keskmes on küll algaja teleajakirjanik Mati Tilba (Tiit Sukk), kes vastab ka meie filmiajaloo üldisele ajakirjanikukuvandile. („Mõtlemisvõime väga lünklik või puudub täielikult.“) Aga Tilba karjäär on tulnukate teene, ise on ta tühi nagu õhupall. Pant on tunduvalt väärikam persoon. („Legendaarne raadio- ja telehääl, nii naiste kui meeste lemmik.“) „Noh, sinu saated on ju teistest peajagu üle,“ kiidab Tilba Panti. „Sa suudad alati olla vaimukas.“ Viimase enesearmastus ei jää rahva armastusele alla: „Täna selle eest, et saad minuga ühel sajandil elada.“ Panti ekraanil näha ihkav ja õnnestumise korral kiljuv naistekari on järjekordne näide sellest, kuidas filmitegijad kujutavad rahva lollitamist meedia poolt.

Ometi on Pandi oreool võlts. Selgub, et teda saab ka täiesti liikumis- ja kõnevõimetus seisundis täiesti usutavalt ajakirjanikuna funktsioneerima panna.

Üks Pandisse mitte puutuv, kuid igihaljas meediateemaline tsitaat sellest filmist:

„Saad sa midagi aru?“

„Mmmm. Aga hästi räägib.“

„Sinu sadistlike fantaasiate asemel tegeleksin ma rohkem saadete ettevalmistamisega,“ ütleb Tipp (Peeter Oja) Tilba-Talvikule. Kahjuks on see olnud õpetus kurtidele kõrvadele.

6. MARKO

(Marko Mägi) – „Jan Uuspõld läheb Tartusse“ (2007)
"JAN UUSPÕLD LÄHEB TARTUSSE" (2007): Jan Uuspõld ja ajakirjanik Marko (Marko Mägi).
"JAN UUSPÕLD LÄHEB TARTUSSE" (2007): Jan Uuspõld ja ajakirjanik Marko (Marko Mägi). foto: kaader filmist

„Teeks ühe intervjuu. Ma olen ajakirjanik, Marko.“ Nii, näiliselt süütult algab üks jõhkramaid ajakirjandusstseene Eesti filmiajaloos. Tool puruks peksta on palju kergem kui intervjuud anda.

Marko on episoodiline, kuid ilmekas karakter. Ühest küljest on ta end ilmselt segaseks joonud, sest suudab oma küsimustest formuleerida vaid: „Kuidas sul selle asjaga on?“ Teisest küljest on tal säilinud ehtne ajakirjanikuinstinkt, mis ajab meest sellest takistusest hoolimata prominenti tülitama nagu inimvere lõhn sääske.

„Ma olen sinu sõber,“ selgitab Marko. Küllap arvab sääsk samamoodi. Sama iseloomulik on ohvri reageerimine vereimejale. Jani vastus: „Kuule, mine perse, värdjas! Raisk, sõida sitale, kurat, pervert! Raisk! Kuradi pervo!“ on vormilt äärmuslik, kuid sisuliselt näitab meie filmiringkondade suhtumist meediasse adekvaatselt.

Kuigi Uuspõllul tuleb oma reisiseikluste jooksul tegemist teha igasuguste, enamasti negatiivsete ootamatustega, siis esimest ja viimast korda kaotab ta täielikult enesevalitsuse just ajakirjanikuga kohtudes.

7. SIKI-TRIKI

– „Putukate suvemängud“ (1971)

Tegu on küll vähem kui 20minutilise nukufilmiga, kuid ajakirjaniku roll on siin kesksel kohal – tema on siin ainus personifitseeritud tegelane, kes määrab filmi ilme.

Sipelgast spordireporteri muudab naeruväärseks juba fakt, et ta räägib Ervin Abeli häälega. Jutt, nagu ikka, on rumal. „Arvutu pealtvaatajaskond ja arvukas osavõtjate pere on koondumas siia, et olla tunnistajaks roheliste niitude erakordsetele järjekordsetele võistlustele.“ Reipalt üritab ta vaatajaid üles kütta, kuigi suvemängudel ei toimu midagi erilist, näidatakse putukate tavalisi toiminguid. Ajakirjaniku naeruvääristamine algab selles filmis juba tema nimest. Ka Pukspuu või Redel ei kõla eriti auväärselt, Siki-Trikiga võrreldes aga päris normaalselt.

Oma aja (1971) meediakriitikat on filmis veel. Ka Heino Mandri kõmiseva paatosega lausutud: „Täna korraldatakse jälle enneolematud suvemängud!“ kuulub samasse rubriiki.

8. ANDRES JA RAIN

(Andres Maimik ja Rain Tolk) – „Umbkotid“ (2012)
„UMBKOTID“ (2012): Ajakirjanikud Rain ja Andres (Rain Tolk ja Andres Maimik) intervjueerivad Hans H. Luike.
„UMBKOTID“ (2012): Ajakirjanikud Rain ja Andres (Rain Tolk ja Andres Maimik) intervjueerivad Hans H. Luike.

Üks vaimukamaid Eesti komöödiaid „Umbkotid“ on üsna lühike, kuid meediakeskne. Tipuni jõuab see stseenis, kus Rain ja Andres üritavad teha intervjuud Hans H. Luigega. Ei esimese pealtnäha jõhker uuriva ajakirjaniku poos („Ma tahan teada, kuhu kadus 260 miljonit krooni Eesti ärimeeste raha, mis oli finantseeritud teie juhtimisel Aserbaidžaani kullakaevandustesse?“) ega teise naiivne naisteajakirja mentaliteet („Hakkaks siis rääkima, milline on teie lemmikretsept?“) ei vii kusagile ja kogu üritus lõpeb fiaskoga. Andres ja Rain on märkimisväärsed just paarina, mis esindab näiliselt ajakirjanduse vastandpoolusi, kuid mõjub kokkuvõttes ühtemoodi tobedalt.

Oluline on „Umbkottides“ ka Hans. H. Luige roll. Tema üritab vestlusest tõesti mingit mõistlikku materjali välja võluda. Selgub, et see on siiski võimatu.

9. ANU

(Hilje Murel) – „August 1991“ (2005)
„AUGUST 1991“: Anu (Hilje Murel) ja Tõnu (Tanel Ingi).
„AUGUST 1991“: Anu (Hilje Murel) ja Tõnu (Tanel Ingi). ERR / Ülo Josing

„See oli Anu, kes töötas ETV kultuuritoimetuses,“ alustab Paul (Andres Mähar) oma sisemonolooge.

Selles filmis on palju teleajakirjanikke: Enn Eesmaa (Taavi Eelmaa), Heimar Lenk (Rain ­Simmul), Andres Raid (Hendrik Toompere), Virve Liivanõmm (Tiina Mälberg) jne. Aga kuna keegi neist oma prototüübiga eriti ei sarnane – kõige originaalilähedasem on Andres Noormets Hagi Šeinina –, jäävad nad fiktiivseteks. Ka pole ühelgi teletähel teistest kandvamat osa, neid saab esile tõsta kas kõiki korraga või mitte kedagi. Aga Anu on lihtsalt Anu ja sellisena tunduvalt elutruum.

Märgiline on Šeini lause kolleegidele: „Me ei tohi praegu paanikat provotseerida.“ Rõhk tuleb siin asetada sõnale „praegu“. Ehk siis augustis 1991. Enam seda keeldu pole, vastupidi, paanika tekitamine on kõige efektiivsem vahend klikke ja kommentaare saada. Üle aegade kehtib aga teine Šeini fraas: „Kui Toompealt tuleks mingeidki uudiseid, võiksite kas või kohe eetrisse minna.“

Filmis kasutatakse palju põnevat dokumentaalset materjali, kuid mänguline külg on armetult primitiivne. Seetõttu jääb nii meediakeskne linateos nii taha.

10. LINDA PÄRI

(Katrin Kumpan) – „Valge laev“ (1970)
„VALGE LAEV“ (1970): Linda Päri (Katrin Kumpan).
„VALGE LAEV“ (1970): Linda Päri (Katrin Kumpan). Eesti Filmiarhiiv

Õigupoolest peaks sellest filmist esiletõstetav ajakirjanik olema too anonüümne Rootsi teletöötaja, kes Lindat otse-eetris intervjueerib. Aga tema roll on anonüümne ja episoodiline. See-eest Linda leidlik initsiatiiv kasutada meediat isiklikul eesmärgil – oma poiss-sõbra vabastamiseks Rudolf Talgre haardest – väärib täit tunnustust.

Ka Talgre ise (Einari Koppel) on räige meediahai, kes „Ameerika häält“ ENSV noorsoo ideoloogiliseks laostamiseks kasutab. Vähe sellest: ta koguni tapab ausa ajakirjanduse esindaja, kes üritab tema räpast spioonitegevust paljastada. Mille peale LKA boss (Aarne ­Üksküla) ironiseerib: „Tapsite ta maha. Suurepärane vahend.“

Tabelist väljajäänud infovahendajaid ühendab see, et neid on kahtlane „päris“ ajakirjanikeks nimetada. Näiteks Gunnar Hololei kaksikroll reporterina „Vallatutes kurvides“ ja „Noores pensionäris“. On ta nüüd ajakirjanik või showman – mine võta kinni. Ka telediktor, nagu Vello Pruun (Martin Veinmann) „Šlaagris“, ei ava meediatöö spetsiifikat tõsiselt. Lõpetuseks tahaks aga sooja sõnaga meenutada Andres Söödi dokfilmi „Reporter“ (1981), mis käsitleb Eesti Raadio legendaarse korrespondendi Feliks Leedi töövõtteid. Omas žanris on see üks vaimukamaid ning suhtumises ajakirjaniku ametisse sarnaneb meie üldise filmikuvandiga.