18. sajandi alguses Suurbri­tanniat valitsenud kuninganna Anne’i on peetud nõrgaks valitsejaks. Hinnang põhineb pikaajalise soosiku, Marlborough’ hertsoginna Sarah Churchilli meenutustel, kes pole muidugi mingi erapooletu ajalookirjutaja. Valitsejannat on kirjeldatud kui ülekaalulist, ablast ja hüsteerilist naist, kellel oli raskusi isegi tavavestlustes osalemisega, nii et ajuti kostis temalt vaid arusaamatut pobinat. Liigesehaiguse hood põhjustasid teovõimetuse perioode ning isegi kroonimisele saabus ta kandetoolis. Vihjed Anne’i intiimsuhetest uue soosiku ­Abigail ­Mashamiga on allikate hinnangul laim, millega Sarah üritas rivaali kom­promiteerida. Anne oli väidetavalt kindlate kristlike tõekspidamistega naine, kes hindas kõrgelt lojaalsust oma abikaasale. Tõsi on aga see, et seitsmeteistkümnest pärija saamise katsest ei õnnestunud ükski, kuningannal oli üksteist katkenud rasedust ning kuus last surid enne täisealiseks saamist. Võib vaid oletada, kuidas sellised üleelamised mõjusid kuninganna vaimsele ja füüsilisele tervisele.

Kuninganna Anne’i valitsemisaeg oli poliitiliselt segane periood, millesse mahtus prantslaste ja hispaanlastega peetud sõda Hispaania trooni pärimisõiguse pärast, rivaalitsemine tooride ja viigide vahel, parlamendi mõjujõu kasv monarhivõimu arvelt. Samas õitses kultuur – Anne’i soosingut nautisid kirjanikud Jona­than Swift ja Daniel Defoe, helilooja Georg Friedrich Händel, füüsik ja matemaatik Isaac Newton.

« Avalehele 0 Kommentaari