Titaanlik teos Saarikoski odysseiast
Tänavu kevadel ilmus Helsingis legendaarse soome modernisti Pentti
Saarikoski
hiidmonograafia kauaoodatud teine osa, autoriks soome
tippkriitik Pekka
Tarkka. Tegemist on Pekka Tarkka 14-aastase uurimis- ja
kirjutamistöö
viljaga, mille esimene osa ilmus
1996.
Pärast Saarikoskit polnud soome luules miski enam endine. 1950.
aastail
alustanud ja 1983 loome- ja elutee lõpetanud luuletaja
lõi juba eluajal
vägeva omamüüdi, mille mõju
on tänaseni tunda mitte ainult soome, vaid ka
eesti luules
(Paul-Eerik Rummost ja Jaan Kaplinskist Karl Martin Sinijärve
ja Sven Kivisildnikuni).
Saarikoski biograafia esimese osa avab
Tarkka poolt motoks tõstetud
paradoks: "Ma teen oma elust
fiktsiooni, et see oleks tõsi." Saarikoski elas
selleks, et
kirjutada. Ta oli sündinud luuletaja, kirjutamine oli tema kirg,
ta
elu- ja rännupäevikuist sai tema luuletegelikkus. Originaalne oli ka
Saarikoski panus luuletõlkijana, Homerosest Joyce`ini. Ta oli
erakordselt
raske partner oma arvukatele naistele, armukestele ja lastele.
Ta oli lapsik
geenius, kes ei suutnud argieluga kohaneda. Ta
põdes andekate, ent
vähepraktiliste inimeste kombel
ahistust ja melanhooliat, mida püüdis
leevendada
enesehävitusliku joomisega.
"Oma auahnuses oli ta tüütu
ja suurushull, samas ka eneseirooniline narr,
sotsiaalse olemuse poolest
iseendasse armunud Narcissos, kelle ellujäämise
tingimus oli
avalikkus. See lisas tema iseloomu odavamaigulist väiklust,
mida ta
varjas, samastudes Odysseuse, Herakleitose ja Jeesuse suurusjärku
müütiliste kujudega," võtab autor monograafia
lõppsõnas kokku Saarikoski olemuse sapisema poole.
Pekka Tarkka hiigeltööd on põnev lugeda, sest teos ei
kannata ülipaksude
kirjanikumonograafiate tavahädade all. Kogu
lugu ei upu hämmastaval kombel
tuhandete üksikfaktide
rägastikku, ehkki teos on ülidetailne nii loometöö,
aateloo kui armu- ja joomalugude vallas. On kiiduväärt kui avatud
on olnud
koostööks autoriga Saarikoski armsamad ja
perekonnaliikmed (Tuula
Saarikoski, Marjukka Mela, rootslanna Mia Berner,
Saksa DV luuletaja Sarah
Kirsch jt). Tarkka on saanud kasutada lisaks
avaldatud allikatele nii Soomes
kui Rootsis asuvaid perekonnaarhiive,
kirjavahetusi, mõistagi Saarikoski
enda päevikuid ning isegi
mõningaid Stasi materjale Berliinist. Teosest ei
puudu ka
väiksed Eesti-seigad, neid leidub monograafia mõlemas osas.
Käis ju
Saarikoski 1960. ja 1970. aastail korduvalt N. Eestis, suhtles
siin mitmete
literaatidega (Uno Laht, Endel Mallene jt).
Eesti ei olnud
Saarikoskile kyll nõnda symboolne ega oluline maa kui Eino
Leinole,
kes 1921 koguni Eesti Vabariigi kodakondsust tahtis taotleda, kuid
mõningane kokkupuude nn reaalsotsialismiga ei jäänud talle
siiski päris
mõjuta. Kohe, kui laevaliiklus Helsingist Tallinna
avanes 1965.a. suvel,
pärast president Kekkose legendaarset
Eesti-visiiti 1964, saabus ka
Saarikoski 1965.a. varasügisel Tallinna,
"ent siiski mitte "kohtuma
hõimuvelledega", nagu üks naine
laeva baaris, kes ei suutnud nuttu tagasi
hoida kui baarimees hakkas eesti
rahvalaule laulma." Saarikoski jaoks
tähendas varasemast
hõlpsam Eestisse-pääs hoopiski "suurepärast silda
nõukogude kultuuri".
Pekka Tarkka kirjutab: "Kirjandusajakirja
Looming peatoimetaja Anton
Vaarandi , vana põlvkonna intellektuaal,
oli soome luuletajal tumedas
ülikonnas vastas ja ta nägi
teksapükstes noort meest laevatrapil kõikumas,
kes jäi
püsti vaid tänu trapiköiest kinnihaaramisele. Tuli välja,
et
Saarikoski ei mõistnud Eesti euroopalikke traditsioone ning
suhtus
vastuvõtjaisse üleolevalt, mida tal ka
rõõmsasti teha lasti. Kui Sirbi ja
Vasara toimetaja Endel
Link paistis mõistvat collage-tehnika ideed, arvas
Saarikoski, et see johtub Soome televisiooni ja ajalehe Kansan Uutiset
jälgimisest. Sõnavabaduse piiramine ei teinud teda
murelikuks: ainsa viite
Eestis valitsevale tsensuurile poetas ta Kodumaale
antud usutluses, kus ta
ütles, et noored eesti kirjanikud vestlevad
huvitavamalt kui nad kirjutavad.
Saarikoski imestas, kui luuletaja Uno Laht,
irvhammas-satiirik, teadis
ameerika luulest rohkem kui tema. Ta
sõbrunes Lahega, aimamata või vähemasti
välja
tegemata sellest, et just Laht oli üks neist enam kui sajast KGB
asjamehest, kelle ülesandeks oli luua kontakte soomlastest
Eesti-sõpradega,
kostitada ja kaitsta neid nõnda, et nad ei
satuks kokkupuutesse "Nõukogude
Liidu vaenlastega". Laht
pühendas Saarikoskile oma valitud luuletuste köite
ja kutsus teda
järgmiseks suveks Tallinna enda külaliseks, samas imestades
tema
poliitiliselt lapsikut käitumist. KGB seisukohalt ei olnud Saarikoski
eriti huvitav juhtum, agenti temast ei saanud, kuid tema pidev valvamine
kuulus süsteemi tegutsemisloogikasse.
Eestlaste rahvuslik
eneseteadvus ei sobinud kokku Saarikoski
internatsionalistliku
nägemusega. Tema arvates kuulus Eesti "Nõukogude
rahvaste
perre" ja seepärast pidanuks Eesti lähenema Nõukogude
Liidule ka
kultuuriliselt, kuid nüüd oli ta sunnitud imestama, et
Eesti parim noorsugu
ei läinudki Leningradi, Moskvasse ega mujale, kus
olid paremad võimalused
karjääri teha. Saarikoskile seletati kannatlikult, et Eestist mindi
Nõukogude Liitu õppima vaid neid erialasid, mida Eestis ei
saanud omandada
ja et pärast seda naasesid õppurid tavaliselt
tagasi koju.
Aga kas kirjanikud ei tundnud siis suurt ahvatlust hakata
kirjutama vene
keeles, sest siis saanuksid nad ju endale suurema
lugejaskonna? Saarikoskile
vastati, et ükski eesti kirjanik ei tahtnud
loobuda oma keelest.
Noored eesti luuletajad ei suutnud võtta
tõsiselt Saarikoski mõtet, et
väikestel rahvastel oleks
kasulik loobuda oma vabadusest ja alistuda vene
kommunismi ikkele.
Kirjandusliku töö alal oli neil siiski midagi
ühist.
Eesti kirjanduslik avangard tahtis kõigutada autoriteete,
katsetada
väljaütlemise piire samamoodi nagu tegid seda 1960.
aastate soome
kirjanikud. See, mida Saarikoski rääkis Soome
kirjanduse olukorrast, näiteks
Hannu Salama kohtu alla andmisest, oli
eestlastele näide selle kohta, et
kõigest saab ja peab
kirjutama. Paul-Eerik Rummo ja Ly Seppel hakkasid
kavandama Paavo Haavikko,
Eeva-Liisa Manneri, Saarikoski ja Väino Kirstinä
luulet
sisaldavat antoloogiat Kõne voolab voolavas maailmas (1967). Ajakiri
Aikalainen avaldas Paul-Eerik Rummo ja Jaan Krossi luulet.
Kui
Saarikoski 1966.a. septembris Tallinnas käis, olid noored eestlased
lugenud Loomingust tema esseed soome 1960. aastate kirjandusest ja nad
kogunesid innukalt tema ümber. Neid huvitas soome "kriitiline realism"
ja
uus ameerika luule. Nad tegutsesid kitsas ruumis Nõukogude Liidu
kägistuses,
kuid nemadki elasid ajal, mil kirjandus polnud enam
omaette suletud maailm,
vaid lähenes väljakutsuvalt inimeste
igapäevasele elule, ühiskondlikult
aktuaalsetele
probleemidele, nagu Saarikoski nõudis. Vastupidiselt kõigile
tema ideedele, osutus Saarikoski siiski üheks väikeseks teguriks,
kes
innustas seda vaimsust, mis oli 25 aastat hiljem toimunud Eesti
iseseisvumise eelduseks." (lk 85-87).
Saarikoski poliitilise ilmavaate kainenemisel olid
siiski
määravamad tema armusegused poliitseiklused sotsialistlikus
Moskvas,
Bukarestis, Prahas ja Berliinis.
Kommunistist luuletaja
ilmavaatelise arengu kaardistajana ongi Tarkka teos
kõige
põnevam ja uudislikum. Kahekümne kuue aastane Saarikoski
leidis
kommunismis oma sihi ja veendumuse, mis asendas talle nooruses
hüljatud
ristiusku. Toimetades soome kommunistide ajakirja
"Aikalainen"
ja kandideerides 1964 ja 1970 kommunistide ridades edutult ka
Soome
parlamenti, kutsus Saarikoski soome aatevendi- ja
õdesid üles
kommunistlikule revolutsioonile. Soomlaste
õnneks jäi see toimumata.
Ent juba 1965.a. märtsis karjus
ta Rootsis Lundis yliõpilastele esinedes, et
kommunistiks saadakse
alles siis, kui ära surrakse. Lõuna-Rootsi päevalehele
teatas ta aga, et Soomes peabki inimene olema kas kommunist või
alkohoolik
ja et neid kaht asja võib/saab ka
ühendada.
Tarkka teos jälgib teraselt ja rahvusvahelist tausta
tundlikult taamal
hoides ühe sinisilmse lääne kommunisti
poliitilist kainenemist, mis
paradoksaalsel kombel viib ta
lõppkokkuvõttes joomatõvest johtuva varase
surmani.
Aateline taust koos kirjandusliku mõtteilma liikumistega
on hästi lahti
kirjutatud, mistap teost võib vaadelda ka kui
Lääne-Euroopa vasakpoolse
kirjandusliku intelligentsi lugu.
Saarikoski reisid ja lugemus olid pikad ja
põhjalikud nii ajas kui
ruumis.
Mis on meil säärasele hiigeltööle vastu panna?
Tuglase Liivi-monograafia
Laitineni "Aino Kallas" ja Lotmani "Pushkin"
kannataksid ehk pisutki
mastaabi-võrdlust välja, ei muud.
Euroopas on rahvaid, kelle
kirjanduskultuuris on põhitekstid,
nn
baasmonograafiad viimaste sajandite kõige olulisematest kirjanikest ammu
valmis kirjutatud. Neis riikides võib lubada endale luksust
kirjutada juba
monograafiaid, kus esitatakse uusi tõlgendusi ja
katsetatakse uusi teooriaid
vanade kirjanikumüütide
kummutamiseks.
Meil ei ole veel kahjuks see aeg käes. Meie esimene ring
on veel alguste
alguses.
Eesti kirjanikemonograafiate seisu peale
mõeldes meenub
anekdoot, mis võiks ehk Lotmani-lugude sarja
kuuludagi.
Professor küsib üliõpilaselt, kas ta on lugenud
Lermontovi. Ei, pole veel
jõudnud, kõlab vastus. Aga
Tsehhovit? Tolstoid? Dostojevskit? Ei, tudeng
pole veel saanud mahti. Pikk
vaikus, viimaks lausub professor,
olgu, panen teile viie, teil ju nii palju
head veel ees.
