Toe Tag "'Kõik on formuleerimise küsimus"'

Eesti hiphopi jaankrossilik sünge oopus.

Toe Tag

“Kõik on formuleerimise küsimus”

(MFM)

See plaat võiks alata järgneva steitmendiga: “Eesti rahvas, me näitame kohe, et kui me tahtnuks, siis võinuksime teha teile viieaastase pausi järel veel ühe absoluutselt täiusliku popalbumi. Aga selle asemel otsustasime hoopis, et käige persse, me ei viitsi ja te ei meeldi meile ka, nii et me teeme teile korraliku tünga.”

See ei tähenda, et “Kõik on formuleerimise küsimus” oleks halb plaat. Otse vastupidi. See on suurepärane album, mida mitmekordselt üle kuulates jääb siiski painama üks valus küsimus: “mis olnuks, kui...”

Mis olnuks kui Paul, Genka ja Revo armastanuks eesti rahvast piisavalt, et mitte hulka briljantseid lugusid “omapäraseks” ära keerata. Mitte tappa harmooniaid, muuta meloodiaid, pikkida sisse haigeid eksperimente. Ma olen harjunud, et Chalice teeb nii. Mul on kurb meel, kui Toe Tag teeb sama, teadlikult lõhkudes sound’e, mis võinuksid olla popimad kui HU? “Film”.

“Kilekott” on parim ja nukraim keskkonnakaitseline poplugu, mida ma kunagi olen kuulnud, lausa Bob Dylan-esque. Aga miks on vaja kahe ja poole minuti järel pikkida sisse sarimõrvarite loetelu?

Et teha puust ja punaselt selgeks loo mõte? Töötab. Et rikkuda ära killer hittlugu? Töötab veelgi paremini. Nagu nad avaloos (enda üle?) ironiseerivad: “Et Kumu öö trendsetters jagaks me matsu, lisame ka sellele loole natuke moodsat jätsu.” Ja singliks kaheksaminutiline, kõige ebahitilikum lugu “Palju õnne inimesed”?

Õnneks kõige suhtes nad nii julmad pole. “Kolmas Eesti” on algusest lõpuni “käed-õhus” tüüpi võimsa bassiga superhitt, mida mängitakse igas klubis, ja “Geenimutatsioon ja mõnuained” ei jää palju maha.

Ühtlasi on “KOFK” 2009. aasta kõige kibestunum album. Teadvusvoolu tase on võrreldes 2004. aasta “Legendaarsega” veelgi tõusnud, aga samas muutunud veelgi negatiivsemaks. (Muide, ka see oli peomusast hoolimata üsna süngete tekstidega.) Ent nüüd saavad kõik oma jao: kurjad lapsed, korruptandid ning järjest ja järjest tüüpiline eesti inimene. “Su poeg on nagu me trikoloor keset Stenbocki. Sinine silm, must südametunnistus ja kannab valget sokki.” Sami Lotilale meeldiks see plaat, kuigi tema rämps on nagu Hitleri soigumine Genka nietzscheliku sõnamängu kõrval.

Muusikaliselt: et Paul Oja on juba ammu hiphopi piire ületav (kuri) geenius, ei peaks enam kedagi üllatama. Kui tahtmist on, valitseb ta võrdse meisterlikkusega nii klubimussi (“Asfaldiorjad”), metalit (“Pangaea”), triphopilikku (“Tallinnast ära”) kui ka dub’i (“Kõik teavad sinust kõike”). Vahel tekib ta positiivseid party-sound’e kuulates muidugi mõte, et kas Toe Tagis võib olla samasugune naaklemine, nagu Noel Gallagher kunagi väitis The Smithsi kohta: et Marr kirjutas geniaalse kitarrikäigu “How Soon Is Now” ja oli vihane, kui Morrissey sellele halava teksti peale laksis.

Ma austan “KOFKi” sügavalt, see on Eesti hiphopi jaankrossilikult sünge dramaatiline oopus, aga kui ma tahan ennast hästi tunda ja meelt lahutada, siis lükkaks masinasse 75% juhtudel ikkagi kaurkenderliku “Legendaarse”.

8