Tõekuulutaja Amos Gitai
53-aastane Amos Gitai on hetkel Iisraeli hinnatuim rezhisöör, - ei ole sugugi liialdus väita, et paljudele seostubki iisraeli kino eelkõige Gitai loominguga.
Kui Amos 23-aastaselt kohustusliku sõjaväeteenistuse ajal osales Yom Kippuri sõja päästesalgas, tulistati tema Punase Risti helikopter alla. Kõik peale Amose hukkusid... Pärast seda otsustas Gitai enda tuleviku siduda filmindusega. Hariduse sai ta küll Bauhausi arhitektist isa jälgedes: alguses Tel Avivis, hiljem Berkeleys doktorantuuris. Arhitekti tundlikkus peegeldub Gitai filmide esteetilises meisterlikkuses ja voolujoonelisuses, - kõik stseenid on suured, väljapeetud, mõnuga mõõdetud.
Amose kümme aastat vanem vend Gideon elab Helsingis, on abielus soomlannaga ja räägib kaheksat keelt
28-aastaselt oli Amos kaks nädalat Jeruusalemma pea-arhitekt. Ta loobus kohast, sest "otsiti "oma poissi", kes intellektuaalsete argumentidega õigustaks vanade hoonete lammutamist, et ehitada peale mingid bürood."
Gitai mõistis, et arhitektina oleks tema karjääri tipp tõenäoliselt see, kui ta disainiks Hiltoni hotelli lobby. Nii sise- kui välisolude sunnil tekkis aga Amosel vajadus ühiskondlikult kaasa rääkida. "Kippuri sõda oli minu jaoks nagu kuritegu, mille tunnistajaks ma olema sattusin. Olin tunnistaja selle sõna peaaegu hitchcockilikus tähenduses - jäin ellu õnnetuses, kus tõenäosus ellu jääda on null, - see oli ime. Seega otsustasin edaspidi oma tunnistaja rolli veelgi suurendada ja igal aastal tulla välja oma nägemusega mõnest probleemist."
Vanas Testamendis on Amos prohvet, kes Jeruusalemma hukku ette kuulutades on üks oma kaasaja halastamatumaid kriitikuid.
"Muidugi ei saa kino reaalsust muuta. Kuid ta saab panna inimesi mõtlema ja mõistma. Kino on ülimalt hea vahend, et vältida lihtsustamist," räägib Amos.
Gitai esimesed dokumentaalfilmid ("Maja", 1980 ja "Maa päevik", 1982) näitasid enneolematult objektiivse nurga alt palestiinlaste ja juutide konflikti ning tõid noorele rezhisöörile kaasa probleemid Iisraeli võimudega ja eksiili Prantsusmaal. Järgnes väga viljakas reisimise ja dokumentalisti periood: näiteks kajastas Gitai tööorjust Filipiinidel ("Ananass", 1984 - pärast seda filmi võib teile ananassikompotti lahti kruvides alati meenuda, kui õnnelik te tegelikult olete) ja prostituutide elu Tais ("Bangkok-Bahrein/Töö müügiks", 1984). 1987. aastal valmis "rokumentaalfilm" Eurythmicsi turneest Jaapanis ("Brand New Day"), kus Gitai on täistabanud Jaapani kontraste ning omakorda rokkaritepaari Lennoxi ja Stewart kontraste. Fimis võime näha, kuidas leopardinahkses kasukas maailmalõpuilmega Lennox komberdab kõrgetel kontsadel mööda iidset surnuaeda ja räägib, et ta tunneb end kuidagi imelikult, näeme ebamaist budistlikku kloostrit ja munki kõrvu kasiinomürakaga, kus inimesed väsimatu rütmiga automaadikangi tõmbavad, samuraimajad versus Coca-Cola, Eurythmicsi nukker-eufoorilised poplood versus tuulekellade kõlin Fudzhi mäe jalamil. Ja me võime tunda Gitai muhedat muiet selle kõige üle.
Dokumentaale on Gitai teinud ka pärast seda, kui rõhk oli juba mängufilmidel, näiteks Itzak Rabini mõrvast ("Mõrvaareen", 1996).
Kõik Gitai kolmteist mängufilmi peegeldavad Iisraeli selle erinevates varjundites ja ajaloohetkedes, ulatudes nii utoopia kui pettumuse, traumade kui lootuse väljadele. Iisraeli riigi loomine on vaatluse all filmis "Kedma" (2002), Gitai enda sõjamälestused filmis "Kippur" (2000), Estri legend debüütmängufilmis "Esther" (1986), ultraortodokssete juutide kahepalgeline elu Jeruusalemmas filmis "Kadosh" (1999) ja viimasena Tel Avivi tänane argipäev "Alilas" (2003).
Lisaks detaili- ja stiilitajule on Gitai plussiks julgus. Pealegi on tal päris mitmekülgne haridus (Berkeley oli Amose sõnul "supercool" kool, kus kõige tõhusamad õppetunnid koorusid välja kohvikuvestlustest, muuhulgas Adorno ja Godard´ga.)
Kui sel sügisel oli Pariisis Pompidou Keskuses Amos Gitai fotode näitus ja filmide retrospektiiv, vestles Amos enne iga filmi linastumist publikuga hirmtõsisel toonil piiblist ja ajaloolisest taustast, ent hetk hiljem võis ta aga rääkida anekdoote või kelmikusi. Amosel on sõpru seinast seina - kõige rohkem hindab ta loomulikkust ja elamusvalmidust. Pealegi peletavad tema akadeemilisuse sekka visatud naljad lõpuks minema kõik suhtluskrambid. Vahel laskub Amose peale muidugi ka musta, isegi v ä g a musta huumori laine - ta hurjutab tuttavaid, kes kardavad talle Iisraeli külla minna: "Nojah, ärge muidugi tulge, te ju lendate õhku." Kuulujutu peale, et Iisraelis panevad emad oma lapsi terrorihirmus erinevate busside peale, naeratab Amos sama irooniliselt.
"Mida ma vihkan on see, kui inimeste elu lõppeb pärast keskkooli. Iisraelis on seda tendentsi päris palju. Pärast keskkooli tegeldakse enamus ajast kooli- ja lasteaiamuljete pajatamisega. Pole tüütumat asja kui vana koolikaaslane, keda ma vaevu mäletan, ja kes helistab mulle neli korda päevas, et ma kirjutaks tema pojale mingi soovituskirja," räägib Amos. Muuseas, vaatamata sellele, et Gitai filme läbistavad piibliallusioonid, on ta ise päris veendunud ateist.
"Mu vanemad olid ilmalikud, jäädes siiski juudiks, - ilma igasuguse alaväärsuskompleksita. Juute ühendab minu arust ajaloost tulenev tugev solidaarsustunne. Sentimentalismi ega lihtsustamist ei poolda ma üheski kontekstis. Juudi traditsioon väljendub eelkõige kriitilises suhtumises ümbritsevasse: olgu see siis Einstein füüsikas või Freud psühhoanalüüsis. Kahjuks on viimasel ajal see kriitiline suhtumine asendumas kas dogmaatilisusega või sentimentalismiga..."
Poliitikat Amos eriti teemaks ei võta, kuid kui võtab, siis tuliselt: "Hetkel on Iisrael ülemaailmsele meediale nagu seebiooper, alatine kuum tükk. Tegelikult pole aga olukord sugugi nõnda hull kui näidatakse. Loomulikult on pingeid, on ohvreid, aga see, mida reeglina näitab telekas, on üks suur liialdus. Ma ei pannud "Alilasse" meelega ühtki plahvatust sisse... Eestis võin ma filmida paari sõdurit ja näidata seda Iisraelis jutuga, et siin käib kummaliselt palju sõdureid tänaval ringi."
Amose 19-aastane tütar õpib Sorbonne´s sotsioloogiat ja 17-aastane poeg lõpetab keskkooli. Poja pärast on Amosel mure, et too on liialt natsionalistliku propaganda võrku langenud: "Mind ehmatab see, kui innukalt ta sõjaväkke minekut ootab - asi, mida mina vihkasin."
Amose korter asub Tel Avivis viiendal korrusel ja tema majas pole lifti. Hiljuti oli Amose poeg üksinda kodus, kui kõlas uksekell. "Kes on?" küsis poeg.
"Shimon Peres," vastas hääl ukse tagant.
"Päris oled!" naeris Amose poeg.
"Olen küll!" protesteeris hääl.
"Minu kuu peale, oled sa küll Shimon Peres!" kahtlustas Amose poeg edasi.
Lõpuks avas poiss ikkagi ukse, ja... tegu oligi Shimon Peresiga - endise Iisraeli peaministriga. Amos oli võtetel hilja peale jäänud ja unustanud pojale teatada, et oli Shimoni õhtusöögile kutsunud.
See lugu on Amose meelest sümboolne, kuidas... ebaharilikku kiputakse ukse taha jätma.
Ise on Amos ülimalt avatud ja seiklusvalmis. Eestis käisime paaris Kopli urkas (mis muide Amost ei üllatanud, sest 1990.aastal viibis ta päris pikka aega Venemaal), Balti jaama turul ja ühes kitshikas stripibaaris, kus oli tõeliselt sürr meeleolu, sest nii hingel kui mõistusel oli raske otsustada, kas peab nutma või naerma. Nii ei teinudki me kumbagi... Tavaturism ei huvita Amost üldse, Palmsest ja Kolgast palus ta ruttu edasi sõita, - nii jalutasimegi parem metsas ja mere ääres. Ning sigalates ja räämas talude õuedel filmis Amos ideejuppe oma uue filmi jaoks, mis räägib inimkaubandusest - kui kogu maailma pilk on pööratud juudi-palestiina konfliktile, on ometi kahe vaenupoole vahele peitunud aina kasvav hulk nö võõrtöölisi, keda diskrimineeritakse mõlemalt poolt.
"Iisraelis on äärmiselt palju Ida-Euroopa prostituute, keda koheldakse kui orjasid. Olen politseis lugenud kümnete tüdrukute tunnistusi, mis panevad vere tarretama. Need tüdrukud tahtsid iga hinna eest pääseda oma vaesest kodukohast, nad astusid suurde mängu, mis aga lõpuks osutus veel hullemaks kui nende kodune reaalsus. Tähtis on just see mängu kujund. Minu jaoks oli sõda nagu mäng, mõtlesin, et saan sellele vastu, et see on nagu seiklus... Kuid ühel hetkel oled sa helikopteris ja sa ei saa mitte midagi teha, SINUST ei sõltu enam midagi. Sellistes mängudes vähenevad su shansid iga sekundiga, samal ajal kui üha raskem on mängust eemalduda."
Oma PÖFFi visiidi puhuks otsustab Amos venna Gideoni Eestisse kutsuda ja mitte ise helikopteriga Helsingisse minna, sest "hm, helikopterid mulle enam väga ei meeldi".