Kultusfilmid ei vasta normile, nad erinevad “tavalistest” filmidest kolmel viisil: esiteks, nende stiil on teistsugune, võib öelda, et kunstipärasem. Teine erinevus on sisus – kultusfilmid kipuvad näitama asju, mida peavoolu linateosed ei julgeks näidata – John Watersi lihalikest liialdusetest kuni ülemäärase õuduseni Itaalia splatter-filmides. Ja kolmas piiriületus on hea maitse asjus.

Kultusfilmid võivad olla ükskõik mis žanrist, aga tegelikult kipuvad nad tekkima ikka n-ö halva kuulsusega žanritest: horror, science fiction, pornograafia, blackploitation. Need filmiliigid on marginaalsed, kuid neil on tugev kultusjärgimine, ja sageli on neil ka palju öelda.

Kuidas eelarve seda mõjutab, kas teosest saab kultusfilm?
Kui peavoolu filmitegijad proovivad teha kultusteost, siis on see katastroofi retsept. Mainstream-filmist saab kultusobjekt pigem tagaselja või pooljuhuslikult. Näiteks “Blair Witch Project” (“Blairi nõiafilm”) filmiti väga odavalt, aga sellest sai metsik hitt ja kultusfilm. Kui talle tehti aga suure-eelarveline järg, mis üritas olla samuti kultusfilm, kukkus asi täielikult läbi. Tegelikkuses saab peavoolu-filmist kultusteos nii, et teatud nišipublik interpreteerib seda massidest erinevalt. Näiteks Paul Verhoeveni “Showgirlsi”, mis on hüsteeriliselt naljakas film, vihkavad peaaegu kõik, seda peetakse kohutavaks. (Film kandideeris 1996. aastal 11-le “Kuldsele vaarikale” ehk halvima filmi auhinnale, ja võitis neist 6 – M.U.) Siis aga hinnati “Showgirls” ümber gay-auditooriumi poolt, kes lugesid seda kriitikana heteroseksuaalsete suhete kohta, ning nii sai “Showgirlsist” teatud ringkonnas kultusteos.
 
Aga “Sin City” ja “Pulp Fictioni” tüüpi asjad?
Praegu on huvitav ajajärk – need on poolenisti sõltumatud ja samas poolenisti peavoolu filmid. Nii saab juhtuda vaid autorite puhul, kes on ise pigem kultusfännid kui kommertskino asjapulgad. Näiteks Tarantino, kelle “Grindhouse” nüüd kohe välja tuleb. Tema filmid töötavad kahel tasandil. Need on peavoolu­kino teosed, mis toovad massid kinno, aga samas on neis viited kultusfilmidele, mis toovad kinno ka vastava publiku. Seega võib neid kirjeldada kui main­stream-filme, mille publiku hulgas on ka kultusfännide segment.

Mis on kultusfilmide ja tavaliste filmide levimise erinevus?
Kultusele on omane otsida mainstream’ist väljapoole jäävaid levitusviise. Peavoolu kino liigub siis kultusele järele ja võtab selle alternatiivse levitusviisi üle, viies selle massidesse. 80ndatel oli uus kanal kaabeltelevisioon, sellele järgnesid internet ja uued netifoorumid, nagu YouTube – kõik need on üle võetud. You­Tube osteti ära, ta kaotab peagi oma iseseisvuse. Aga ei maksa teda leinata – küll tekivad uued tehnilised võimalused, uued levikanalid. Praegu me ootamegi uut suurt murrangut.

Mis rolli mängib kultusfilmide tekke juures aeg? Paarkümmend aastat tagasi võttis ju palju aega, et inimesed filmi ära näeksid, info liikuma pääseks. Interneti ja DVDde ajastul toimub see meeletult kiiresti...
Ma lugesin hiljuti arvustust filmist, mis polnud veel esilinastunud, ja sellest kirjutati juba kui “kultusklassikast”. Ühest küljest aitab uus tehnoloogia peavoolukino teoseid promoda, jättes neist mõnedest muljet kui indie-filmidest, kuigi tegelikult on asi väga täpselt produtsentide poolt paika pandud. Neid esitletakse kui underground-hitte, et neid paremini müüa. Teisalt annavad aga sellised asjad nagu YouTube igasugustele teostele võimaluse levida. Seega on tehnika kultusefenomeni levimisele ja kiirenemisele kõvasti kaasa aidanud.

Räägime lähemalt su lemmik­vald­konnast, õudusfilmidest. Sind huvitab psühhoanalüüs. Kas sul on oma teooria, miks nii paljudele inimestele horror meeldib?
Horror-filmid pole igaühele. Kuna mu akadeemiline taust on psühhoanalüüs, siis huvitavad mind kõik filmid muusikalist kuni melodraamani, popkultuurist pornoni. Kõik nad ütlevad midagi inimeste ja nende seisundi kohta. Mind huvitavad kahte tüüpi narratiivid – esiteks õnnelikud lood, mida produtseerib Hollywood – need kehastavad Freudi eluinstinkti ideed. Teine ja palju põnevam külg sellel mündil on aga surma­instinktil põhinevad narratiivid, kus lapsepõlvest pärit pingeid ja lahendamata jäänud probleeme moonutatud vormi peidetult reprodutseeritakse. Igat lugu alates muinasjuttudest kuni kõige keerukamate arthouse-narratiivideni võib vaadelda läbi Freudi prisma ja järeldada, mis seal inimesi paelub.

Kuidas sa hindad, millist mõju on õudukatele avaldanud reality-televisiooni võidukäik?
Reality-teemat on käsitletud mitmetes filmides, nagu “My Little Eye” ja “Halloween: Resurrection”. Eks mõju on olulisem nendes riikides, kus kinokunstis ongi tugev realismitraditsioon. Televisioon ise on üldiselt ­teema, mis esineb õudukates üsna sageli – kas või Jaapani “Ringu” filmides, kus kurjus sõna otseses mõttes televiisorist välja tuleb.
Viimases Briti kuulsuste “Big Brothe­ris” (“Suur vend”, tõsielusari, kus inimesed elavad mitu kuud ühes suures majas, nende elu paisatakse igapäevaseebina eetrisse ja vaatajad hääletavad oma lemmikuid jääma – M.U.) oli juhtum, kus olid koos kõrgklassi India päritolu näitlejanna ja proletariaadi esindaja Inglismaa kõige karmimast kandist. Nagu arvata võiski, hakkasid aset leidma kõige hullemad rassismi ilmingud. Sellest tekkis meeletu skandaal, Briti peaminister pidi isegi oma India kolleegi ees vabandama. Channel 4 oleks peaaegu oma litsensi kaotanud. Produtsendid panevad teadlikult kokku plahvatusohtlikud inimeste kombinatsioonid. Varsti tapetakse keegi päriselt kuskil saates ära. Unustage “Texase mootorsaemõrvad” – tõeline horror peidab end reality-televisioonis!

9/11 sündmused tõid kinokunsti laiemalt ja eriti õudusfilmidesse uusi tuuli. Kuidas sa kirjeldaksid nende sündmuste mõju Briti ja USA filmidele?
Inglismaa ja Ameerika on kõrgendatud julgeolekuvalmidusega. Juhtunu on üdini muutnud mõlema riigi olemust. Nii Blair kui Bush on välja öelnud, et nad otsivad vaenlast seestpoolt. Mõtle seriaali “24” peale – see on tüüpiline näide. Iga sõber võib osutuda maskeeritud vaenlaseks. See on paranoia par ­excellence! Ja paranoia radikaalseimad avaldumisvormid kajastuvad muidugi õudusfilmides. Horror on üks väheseid filmižanre, mis 9/11 teemaga tegeleb – mitte otseselt hoonetesse lendavaid lennukeid näidates, vaid reprodutseerides neid paranoiakeskseid lugusid.

Üks tumedamaid õuduka-perioode oli USAs 70ndatel, sel ajal valminud filme nimetatakse “feel-bad horroriks” (tunne-ennast-halvasti-horror – M.U.). Seal võidutsesid halvad jõud ja hea sai alati lüüa. Nendes filmides peegeldus Ameerika ebakindlus seoses Vietnami sõja, Watergate’i afääri ja poliitilise korruptsiooniga. Seega pole mingi ime, et üks tugevamaid trende pärast 2001. aastal toimunut on 70ndate õudusfilmide uusversioonid. Valminud on uued “Mägedel on silmad” ja “Texase mootorsaemõrvad” – mõlemat kaks osa; “Surnute koidik”, “Martinist” tehakse uusversiooni. Kui me filmisime Ameerikas dokumentaali Eli Rothi “Cabin Feverist” ja 9/11 mõjudest selles filmis, siis oli hirm tänavatel lausa käegakatsutav. Kogu ühiskond on otsekui piiramisrõngas. Meie operaator oli lapsena vanematega Iraanis puhkusel käinud, ja kõikjal kus me käisime, pidasid ametnikud ta kinni ja uurisid, miks ta lapsena Iraanis käis. Terrorivastasest sõjast on kujunenud Ameerika-vastane sõda, kuna kõikjal on õhus küsimus: kas vaenlane on väljas või sees?

Sa oled uurinud nii õudukate tegijaid kui ka publikut. Räägi, kas horror’i puhul on filmitegijate hulgas sama vähe naisi nagu “normaalsete” mängufilmide puhul?
Ei, see on üllatav, aga horror’i puhul on filmitegijate hulgas rohkem naisi. See on vale eeldus, et kultusfilmid on kõik meeste tehtud ja/või meestele suunatud. Kui sa vaatad tagasi Hollywoodi ajaloole – seal on ju olnud läbi aegade umbes viis olulist naisrežissööri. Aga rääkides nii horror’ist kui laiemalt kõigist kultusfilmidest, siis võib öelda, et naised on selles valdkonnas olnud alati tunduvalt aktiivsemas rollis. Doris Wish­mani peetakse ju üheks kõige märkimisväärsemaks kultusrežissööriks üldse! Wishman tegi 1950ndatel-60ndatel suurepäraseid sex­ploitation-filme, kus mängis hiiglasliku büstiga Chesty Morgan. Need on fantasmagoorilised lood, kus Chesty nibudesse on peidetud kaamera, kõik tüübid armuvad Chesty büsti, kuid ta lämmatab nad oma dekolteesse. Kultusfilmid annavad naistele suurema vabaduse, ja see võimaldab naistel parodeerida meeste seksuaalseid fantaasiaid.

Aga kuidas naised horror’it vastu võtavad?
Naised on üks allasurutud ühiskonnagruppidest, kes saavad kultusfilmides sõna, seega on ka publiku hulgas palju naisi. Peavoolust väljaspool paiknemine lubab filmidel olla ohtlikum. Robin Wood on kirjutanud, et horror jääb marginaalseks žanriks, kuna see tegeleb represseeritud ühiskonnagruppidega. Wood viib kokku Freudi ja Herbert Marcuse, psühhoanalüüsi ja Frankfurdi koolkonna, et selgitada, miks õudukad ründavad seksuaalset ja sotsiaalset normi. Igas horror-filmis kohtab ­marginaalset sotsiaalset/seksuaalset ühiskonnagruppi.
Naismonstrum kehastab meeste hirmusid patriarhaalses ühiskonnas, proletaarmonstrum räägib klassihirmudest, etniline monstrum tegeleb koloniaalsete hirmudega eurotsentristlikus maailmas. Väikesed grupid kasutavad oma limiteeritud vabadust, et nende statement pääseks löögile. Selles on nende jõud.

Näiteks “Ginger Snapsi” triloogia puhul tekkis suur hulk naisfänne, kes lugesid nendest filmidest välja feminismi, naiste eralda tuse teemat, lesbi-elemente. (“Ginger Snaps” on kolmeosaline Kanada õudukas, mis räägib libahuntideks moonduvatest teismelistest õdedest – M.U.) Nõks on selles, et naisvaatajad ei defineeri seda triloogiat horror’ina. Naised väidavad, et “Ginger Snaps” on melodraama, mis kõneleb tütarlapse kasvamisest naiseks.

Tavalistes mängufilmides on naised sageli ohvri rollis. Veekogust või rentslist kantakse alati välja alasti naise laip, mitte kunagi mehe oma. Kuidas horror’is selle ohvri-teemaga on?
On erinevaid õudusfilme. Üldiselt räägib see žanr minu arvates väga palju meeste fantaasiatest ja meeste hirmudest. Selles mõttes on ta väga ­sarnane pornograafiaga. Lapse jaoks on traumaatiline kogemus näha või kujutleda, kuidas tema vanemad on seksuaalvahekorras. Porno reprodutseerib selle sõna otseses mõttes – me vaatame olukordi, mida me ei tohiks näha. Õudukad viivad siin lihtsalt trauma sügavamale, stsenaariumitesse on lisatud vägivald. “Peeping ­Tomist” kuni “Halloweenini” – meestegelases tekitab hirmu näiteks see, kui naine lahti riietub, ja naine saab selle hirmu tekitamise eest karistatud. Kuigi minu arvates on olukord praeguseks jõudnud sinnamaale, kus üha enam on hoopis mees ja tema keha filmides terrori ja vägivalla objekt.

Kas olen õigesti aru saanud, et naiste seksuaalsus on ­horror’is üks võtmeelemente? See on ju nii “Ginger Snapsi” triloogias, kus menstruatsioon muudab tüdrukud libahuntideks, “Alieni” filmides, kus isepaljunev naisorganism mehi hävitab, jne.
See on tõesti üks oluline motiiv. Narratiivis antakse võim naise kätte ja me näeme meeste kaitsemehhanisme. See pole misogüünne šabloon, pigem töötatakse läbi meeste hirme ja fantaasiaid. Tavaliselt ütlevad need filmid palju rohkem meeste seksuaalsuse kui naiste oma kohta.

Siis me võime öelda, et õudukad on isegi stereotüüpidest vabamad kui ülejäänud filmid, kui nad soorollidega nii jõuliselt mängivad?
Jah, kindlasti. Ülikoolis püüavad tudengid mulle tihti väita, et “Thelma ja Louise” (Ridley Scotti hittfilm, mida üldiselt peetakse näiteks tugevate ­kangelannadega feministlikust linaloost – M.U.) on suurepärane feministlik linateos. Ma iga kord vihastan. Mul on tõsine probleem sellega, kuidas peavoolukino näitab ja mõtestab feminismi. Seal on iseseisvad naised, kes saavad lõpus surma, neile on lisaks kirjutatud lohutav meestegelane, kes aitab ka meestel filmi sisse elada. Marginaalsemates žanrites nagu õudukad selliseid pehmendavaid kaitsevõrke pole. Horror mängib soorollidega tunduvalt brutaalsemalt ja radikaalsemalt, kui peavoolukino iial suudaks.

Maria Ulfsak-Šeripova on Stiili toimetaja.
Xavier Mendik (37) on Lääne-Londoni Bruneli ülikooli õppejõud ja kultusfilmide arhiivi juht. Ta ­uurib peamiselt Euroopa ja Ameerika kultus- ja under­ground-filme. On teinud filmiteemalisi dokfilme, toimetanud ja kirjutanud raamatud ning on mitmete mainekate väljaannete (Senses of Cinema, Film International) kaasautor.
Mendik käis möödunud nädalal Eestis ja pidas loengu teisel Haapsalu õudusfilmide festivalil, kus seekord oli tähelepanu all uus Briti horror.