Tõeline riolanna

Mele Pesti uuris “Jazzkaarele” saabuvalt bossadiivalt Leny Andradelt, kas “Ipanema tüdruk” on maailma parim Brasiilia lugu.

Milline on teie arvates parim peomusa praegu, ja milline oli 30–40 aastat tagasi?

Muusika on minu jaoks alati pidu. Brasiilia muusika on muutunud, ka kogu maailmas otsustavad inimesed pidevalt ümber, mis nad liikuma paneb. Aga minule on hea muusika alati pidu südames ja peas.

Imetlen teie häält, mis juba nooruses oli madal ja suitsune. Kas see on teie loomulik hääl, või õpitud-harjutatud?

Ma ei ole kunagi muusikaloenguid saanud, mind ei võetud vastu! Klaveriõpetajast ema tutvustas mind lauluõpetajale, kes kuulas mu laulmist. Pärast teist laulu otsustas ta, et ei taha mind õpetada, kuid käskis edasi laulda – ta ei tahtnud mu häälematerjali muuta. Ei tea, mida ta minus nägi, sest sel ajal ma laulsin väga kõrgelt, nagu noored lauljad tihti, ma olin 15aastane... Ma õppisin ballidel, tantsupidudel, olin teismelisena trubaduur.

Brasiilia kõige kuulsam muusikastiil bossanoova sündis osalt imetlusest USA jatsu vastu. Kes olid 50ndatel Rio bossa-scene’i noorte suurimad iidolid?

50ndatel ei olnud ma ise veel selle loo tegelane, mina tulin aastal 1958 ballidelt, hakkasin klubides käima ja ka bossa vastu huvi tundma. Minu jaoks oli tihe side jazz’iga oluline. Varem kuulasime me tooremat sambat, ilma keerulise harmooniata, mille bossanoova võttis jazzilt ja lisas sambale koos binaarse rütmiga.

Praegu tähistatakse 50 aasta möödumist bossanoova tekkest, kas Brasiilias pööratakse sellele palju tähelepanu?

Jah, tohutult palju. Tunnen end uhkelt, väga mõnus on olla juba 1960ndatest saati selle ajaloo osa. Mina panin kokku Tamba Trio, andsin välja Durval Ferreira ja Mauricio Einhorni muusikat...

Ei ole midagi paremat kui muusika tegemine: läbi muusikaajaloo heliloojate meloodiaid austades ja poeetide unistustesse viivaid sõnu nautides. Kuulake “Dindi” (Tom Jobimi loo) sõnu ja juba näete und...

Te olete töötanud kõige olulisemate Brasiilia muusikutega läbi ajaloo. Kellega kõige
toredam oli?

Mul on palju iidoleid, sest olen interpreet ja võtan seda tõsiselt. See muusika, mida mulle meeldib esitada, on väga kõrge tasemega. Ma ei jama mingi tilulilu tegemisega, armastan sisuga muusikat. Seepärast vajan väga häid laulusõnu ja meisterlikult komponeeritud meloodiaid. Bossanoova seltskonnas on mu suured iidolid Roberto Menescal, Ronaldo Bôscoli, Chico Feitosa, Tom Jobim, Vinícius, Edu Lobo, Carlos Lyra, Marcos Valle, Durval Ferreira – terve rida imelisi heliloojaid. Lõpu poole lisandus ka Dori (Caymmi).

Millised Brasiilia muusikud ja heliloojad vääriksid maailmas rohkem tähelepanu?

Neid on päris palju. Selge see, et Tom (Jobim) on meie hors concours (väljaspool konkurssi, parim – MP), eks ole? Tomi plaadid liiguvad kõige rohkem, aga ajaloolised sambistad nagu Cartola ja Nelson Cavaquinho, kelle mälestuseks ma kaks imelist plaati tegin, vääriksid maailma tähelepanu.

Minu meelest on brasiilia muusikal suur eelis: väga palju annet koos, suurepärased sõnadekirjutajad, Joyce’i-, Fatima Guedesi ja Sueli Costa suguste loojate komponeerimisvõimed – meil on suurepäraseid naistegijaid. Dolores Durani arranžeerimisoksused, mis tänaseni publikul kananaha ihule toovad – tõestan seda ka enda kontsertidel.

Kogu maailm teab “Ipanema tüdrukut”. Kas see on tõesti maailma parim Brasiilia lugu?

Mina nii ei ütleks. See on kõige rohkem salvestatud lugu kogu maailmas, aga see ei ole ei Tom Jobimi ega Vinicius de Moraesi parim lugu. Kuulake näiteks nende lugu “Estrada Branca”

(“Valge tee” – MP), see on tõeline kunstiteos, nii meloodia, harmoonia kui sõnad – kõik. See on palju parem. Aga “Ipanema tüdruk” tabas ajastu rütmi. Igaüks suudab ette kujutada tüdrukut rannas, poisid lähevad mööda, vaatavad teadagi kuidas, ja lähevad siis Viníciuse korterisse ja teevad laulu “vaata kui ilus asjake, graatsiat täis”. Ettekujutuse jõud on oluline.

60ndate Rios oli kõige popim bossanoova, nüüd on selle koha võtnud Rio funk. Mis te sellest stiilist arvate?

Noored otsivad alati uusi mooduseid, et asju öelda, aga ma ei pea funk’i muusikaks. Hea muusika tegemiseks on vaja muusikakultuuri, pillimänguoskusi, teadmisi harmooniast. Funk’il oma nelja akordi, ohtra lärmi ja alkoholiga ei ole seda. Ma ei ole funk’i vastu, ma ei taha end isoleerida, ennast vanuse või elukogemuse pärast paremaks pidada. Aga ma räägin kultuurist.

Kui funk pakuks mulle midagi kvaliteetsemat ja vähem lärmi, siis ma pööraks talle tingimata tähelepanu.

Millist publikut te Tallinnas oota­te?

Oh, mulle meeldiks väga Tallinnas näha muusikaliselt tundlikke inimesi. Sel turneel koos Banda Sambopiga ma tõestan seda, et see on brasiilia muusikute crème-de-la-crème. Widor Santiago saksofonil on parimaid, Paulinho Trompete on imeline. Klaveril on meil Hamleto Stamato, kes on tõeline maiuspala, ja siis veel väljapaistev bassimängija Ney Conceição, ja trummar Erivelton Silva, kes mängib ka mu tavalises trios.

Publik võib kindla peale oodata energiat ja emotsioone. See on tervik, muusika on tervik. Mulle meeldib näha, et publik nutab ja naerab, sest kui sa ei suuda publikus tundeid tekitada, siis ei tasu laulmiseks suud lahti tehagi. Nii et loodan näha tundlikku publikut, kes saaks aru meie tehtud muusika ilust. Oleme väga õnnelikud, et saame Eestisse tulla!

* Leny Andrade esineb koos ansambliga Sambop Band 25. aprillil Estonia kontserdisaalis.

Leny Andrade (65)

• sündis Rio de Janeiros.
  
  

• 15aastasena hakkas ta laulma trubaduurina ballidel ja üsna pea ka koos legendaarse Sergio Mendese bändiga kuulsates Bacara klubis ja Pudeli baaris. 22aastaselt andis kontserdist bändiga Bossa Tres välja laivplaadi ja sai kuulsaks.
  
  

• 60ndatel ja 70ndatel tuuritas ta Lõuna-Ameerikas, elas viis aastat Mehhikos, andis välja avangardsamba plaadid “Alvoroço” (73) ja “Leny Andrade” (75).
  
  

• 80ndatel-90ndatel elas USA ja Brasiilia vahel, kindlustas enda koha Brasiilia parima jatslauljana.
  
  

• 2007 sai Leny Andrade Latin Grammy.
  
  

• Nagu Brasiilias kombeks, on Leny ka 60. eluaastates säilitanud spontaansuse ja ilmub aeg-ajalt üllatuskülalisena Rio sambapidudele.