Ebakindlavõitu jumega nišiüritusena alustanud Jaapani animatsiooni filmifestival on aastatega karastudes võidelnud end viienda toimumiskorrani, laienedes seekord Tallinnas ja Tartus juba nelja kinosse. Võib tekkida küsimus, kas täispikki animefilme üldse tehaksegi nii palju, et juba kümnepäevaseks paisunud festivali tarvis tõesti igal aastal värske ja huvitava programmi kokku saaks. Ent ka selles plaanis saab JAFF seekord päris hästi hakkama, tehes strateegilise valiku laiapõhjalisuse kasuks. Kuuest alajaotusest koosnev programm hõlmab ühtviisi nii enam kui kahetunniseid filme kui lühikest autorianimatsiooni, nii nõudlikule maitsele sihitud kriitikalemmikuid kui tohutuid kassahitte kui ka lihtsalt nunnusid, eesti keeles linastuvaid lastefilme, rääkimata eri animatsioonitehnikatest.

Festivali põhiprogramm keskendub seekord arvutimängude ja anime-telesarjade ainetel valminud uutele täispikkadele animafilmidele. Teine programm koondnimega “Ookean” seilab kultuuripealinna-temaatika lainetel, selles on uhiuuele toodangule vastukaaluks mõõdukalt esindatud ka antiik. Omaette fenomenina võiks tähelepanu juhtida näiteks 1979. aasta filmile “Galaktikaekspress 999” (pildil), mis oli esimene filmiversioon manga- ja animemaailmas tervet ajastut defineerinud Leiji Matsumoto samanimelisest sarjast. Tolle nimeka kunstnikuga on seotud teinegi Jaapani popkultuuri kuldvaramusse liigituv nähtus, mis JAFFi vahendusel esimest korda siinse publikuni jõuab, 1970. aastatel telesarjana alguse saanud, tihti kõnekalt jaapanlikke mõttemalle peegeldav saaga kosmosehävitajast nimega Yamato (kosmoseajastu reinkarnatsioon II maailmasõja aegsest samanimelisest sõjalaevast). Yamato-epopöad esindavad festivalil selle kaks uusimat peatükki, 2009. aastal valminud järjekordne täispikk animafilm ning Jaapanis 2010. aasta üheks suuremaks kodumaiseks kassamagnetiks kujunenud mängufilm.

Retrospektiivses “Legendi”-programmis näidatakse seekord kurval kombel kunstniku, stsenaristi ja lavastaja Satoshi Koni loomingut. Mullu suvel vaid 46aastasena surnud Konist kardetakse maha jäävat tühik just julgelt loominguliste, täiskasvanulikus võtmes animete niigi mitte ülearu tihedas pildis. Festival näitab kolme Koni lavastajatööd, psühholoogilisi põnevikke “Paprika” ja “Perfect Blue” ning tihti tema parimaks filmiks nimetatavat romantilist draamat “Aastatuhande näitlejanna”; samuti Katsuhiro Otomo loomingul põhinevat ulmefilmide kompilatsiooni “Mälestused”, kus Kon oli tegev ühe stsenaristina.

JAFFi lõppakordiks on Ghibli stuudio uusim linateos, kodumaal aasta animafilmi auhinna pälvinud ning laia maailma filmifestivalidel praegu ülinõutud “Arriette”. Ghibli käilakuju, juba ammu taanduda plaaniv vanameister Hayao Miyazaki täitis selle projekti juures vaid ühe stsenaristi rolli, ent film jätkab õnnestunult stuudio võrratute kogupereanimete traditsiooni: olemas on nii tugev stsenaarium kui ka üliviimistletud, sujuvalt argist ja maagilist ühendav joonistatud pildimaailm. Sellest ajendatuna võib ehk väljendada lootust, et animemaastiku fookus ei koondugi enam nii tihedalt üksikutele Koni või Miyazaki mõõtu ülistatud talentidele. Häid filme on viimasel ajal tõesti järjest valminud ka aastatel, mil nimekaimate autorite CVsse midagi ei lisandunud.

Lõpetuseks, esimest korda oma ajaloo jooksul on JAFF leidnud mahti ka piduliku avatseremoonia korraldamiseks: see leiab aset 15. aprilli õhtul Nokia Kontserdimajas. Tseremoonia raames toimub tasuta (ent eelregistreerimisega) heategev kontsert, kus Tallinna Muusikakooli ja Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli ühendatud sümfooniaorkester esitab Yukihiro Notsu ja Ott Kase juhatamisel filmimuusikat Ghibli stuudio menufilmidest “Minu naaber Totoro” ja “Meremaa lood”. Dirigent Yukihiro Notsu on pärit hiljutise maavärina tõttu kannatanud Sendai linnast ning tema ettepanekul toetatakse kontserdil kogutavatest annetustest just katastroofipiirkonnas muusikat õppivaid lapsi. Avatseremoonia lõpuks näidatakse Ghibli lastefilmi “Ponyo mäe otsas”.