Toetuda ideoloogiale või võtta riske?
Võidud mulle, riskid sulle
Ulrich Beck
"Riskiühiskond. Teel uue modernsuse
poole"
Tõlkija Andres Luure. Tartu Ülikooli Kirjastus 2005.
327 lk.
Erinevalt van Dijki raamatust võiks Ulrich Becki teos pakkuda laia huvi ka väljaspool ülikooliseinu. Ulrich Becki nimi ongi saanud enam-vähem sünonüümseks riskiühiskonna teooriaga. Ühiskonnateadustes on tavaline, et edu tagab mõni lööv ja lihtne idee: infoühiskond, postindustriaalne ühiskond, võrgustiku ühiskond jne. (Kui midagi uut välja mõtelda ei õnnestu, siis tuleb mõni vana asi lõppenuks kuulutada: ajaloo lõpp, töö lõpp, teaduse lõpp.) Becki raamat on siiski midagi enamat kui ühe lihtsa teesi raamatupikkuseks väljavenitamine: see sisaldab ülevaadet moodsa ühiskonna kujunemise faasidest, käsitlust teaduse ja ekspertide ambivalentsest rollist tänapäeva ühiskonnas ning teooriat ühiskonna muutumisest refleksiivseks.
Kui USA kaitseministril Donald Rumsfeldil on lootust ajalukku minna veel millegi muuga kui Iraagi sõda, siis on see üks luuleline mõttearendus, mis minu kohmakas proosatõlkes kõlaks umbes nii: "Nagu me teame, on olemas tuntusi, mida me tunneme. On asju, millest me teame, et me neid teame. Me teame samuti, et on tuntusi, mida me ei tunne. Mis tähendab, et me teame, et on olemas tundmatuid asju. Kuid on olemas ka tundmatuid tundmatusi, millest me ei tea, et me neid ei tea."
Riskiühiskonnas puututaksegi kokku eelkõige viimastega. Seega riski mõiste Beckil erineb riskist majandusteaduslikus mõttes, kus sellele peab saama omistada arvulist väärtust. (Arvutamatuid riske nimetavad majandusteadlased pigem määramatusteks.)
Igal juhul rõhutab Beck, et tänapäeva ühiskonna ja poliitikaga on lood nii, et kunagi jumalatele või traditsioonidele reserveeritud koha untsuminekute seletajana on nüüdseks sisse võtnud riskid. Poliitikas jäävad meie kaugemad kavatsused enamasti tagajärjetuks ja tagajärjed on enamasti kavatsematud. See on muidugi andnud tänuväärse võimaluse igasugustele soolapuhujatele ja manipulaatoritele poliitikas ilma teha, näiteks kui ühelt poolt puhutakse üles olematute massihävitusrelvadega seotud riskid ja teisalt geneetiliselt muundatud organismidega seotud riskid. Ennast taastootev määramatus võimaldab samuti üsna lihtsalt süü ja vastutuse koormat hajutada (Küsimus: milline minister nüüd vastutabki naftareostuse likvideerimise eest?)
Moodne ühiskond ei ela enam kooskõlas looduse ja enesestmõistetavate traditsioonidega, mis ütleksid ette, kuidas inimene peaks toimima. Pigem me kogeme või oleme sunnitud kogema oma tegevusmotiive valiku tulemusena. Näiteks sedagi, kui sa oled paks heteroseksuaalne eesti mees, võib vaadelda valiku tulemusena: kes sul keelab maha võtta, sugulist orientatsiooni muuta või soomlaseks hakata! Asjad, mis kunagi näisid endastmõistetavad või mida tehti spontaanselt, nagu söömine, laste kasvatamine, seks, kõnelemine, puhkamine, on nüüd pideva uurimise ja tähelepanu all. Kõike seda tuleb eluaeg õppida. Umbkaudu sellist olukorda nimetabki Beck "refleksiivseks moderniseerumiseks": miski pole seal enam enesestmõistetav, kõikesöövitav modernsus on hakanud uuristama ka iseenda eeldusi.
Üsna hõlbus on ette näha, kuidas riskiühiskonna vulgariseeritud mõiste võib osutuda mugavaks ideoloogiliseks relvaks valitsejate käes. Riskide teadlikule ülespuhumisele sai juba viidatud. Riskiühiskonna kontseptsioon lubaks ka valitsejatel ütelda neile, kellel on kehvasti läinud (nt sundüürnikele), et elu ongi üks suur valik ja riskimine, kus ei maksa loota riikliku poputaja peale. Või siis arutleda umbes nii: unustage sellised "modernse" aja hüved nagu kindlustatud pension, arstiabi, töökoht ja haridus, sest riskiühiskonnas osalevad kõik suures loteriis, hakake ettevõtjaks ja investeerijaks. Paraku aga on selle loteriiga nii, et enamasti mängitakse seal võõraste panustega ja riskeeritakse teiste heaoluga. Mis võiks olla mõnusam kui õnnemäng, milles sa võid vabalt valides panuseid teha, kuid võidud tulevad alati sulle ja kaotusi peavad kandma teised!
Mitte et Ulrich Beck niisugust mõtteviisi jagaks. Tema teose tuumaks hoopis ongi tees sellest, kuidas rikkuse ebavõrdne jagunemine on hakanud asenduma riskide ebavõrdse jagunemisega. Tundub, et "Riskiühiskonna" klassikustaatus on igati välja teenitud, raamatu hoogne stiil, lai ajalooline haare ja teravapilguline ettenägelikkus (ning tõlkija meisterlik töö) teevad selle lugemisväärseks ka kakskümmend aastat pärast algupärandi ilmumist.
Ideoloogilise võitluse rindelt
Teun A. van Dijk
"Ideoloogia"
Multidistsiplinaarne käsitlus.
Tõlkinud Marit
Karise. Tartu Ülikooli Kirjastus 2005. 461 lk.
Nii nagu "intellektuaal" on enamasti parempoolse intellektuaali sõimusõna vasakpoolse intellektuaali kohta, on "ideoloogia" enamasti vasakideoloogi sõimusõna parempoolse ideoloogia kohta. Hollandi sotsiolingvisti Teun A. van Dijki selline olukord ei rahulda. Ta on püüdnud töötada välja n-ö objektiivse ja teadusliku ideoloogiateooria, milles, nagu ta pidevalt rõhutab, ideoloogia mõistel puuduks halvustav varjund.
Samas on van Dijk ka poliitiliselt seotud intellektuaal, kes soovib, et tema teaduslik aparatuur ideoloogia tekke, esinemis- ja kasutamisjuhtude analüüsimiseks teeniks ka progressiivset üritust. Nii on enamik van Dijki ideoloogia-näiteid mõeldud ühtlasi paljastama varjatud rassismi. Kui aga van Dijki instrumendid ideoloogilise analüüsi paljastamiseks on teaduslikud, objektiivsed, erapooletud ja mittehalvustavad, siis peaks neid põhimõtteliselt saama kasutada ka vasakideoloogia – nt internatsionalismi, liberalismi, egalitarismi, soolise võrdõiguslikkuse jne eritlemiseks. Vasakideoloogiad esinevad ühiskondlikus keelepruugis tabude ja eufemismide süsteemina, mida nimetatakse sageli "poliitiliseks korrektsuseks". Kuid tänapäeva "poliitilise korrektsuse" liialdused enamasti ei vajagi analüütilist paljastamist, piisab lihtsalt naeruvääristamisest. Selles seisnebki huvitav ebasümmeetria poliitilise korrektsuse ja näiteks rassismi vahel: viimast pole lihtne naeruvääristada, esimest küll.
Vasakideoloogia domineerimise üle armastavad viriseda Ameerika konservatiivsed ideoloogid, kes järjekindlalt kurdavad, nagu oleks peavoolu televisioon ja ajakirjandus vasakpoolsete mõju all. Seda kurtmist vahendab Eestisse pidevalt Priit Pullerits. Samas pole silma jäänud, et nad kasutaksid vasakideoloogia paljastamiseks kriitilise diskursusanalüüsi vahendeid. Nagu van Dijki raamatust ilmneb, ongi need vahendid üpris skolastilised ja kohmakad: suhteliselt tavamõistuslikud arusaamad sõnastatakse detailsete eristuste ja terminite abil lihtsalt ümber, kusjuures näiteid on toodud väga kitsilt. Üldiselt võib kaasa tunda üliõpilastele, kellele van Dijki raamat kohustuslikuks kirjanduseks tehakse. Teisalt jälle lähtutakse kriitilises diskursusanalüüsis suhteliselt küsitavatest eeldustest keele, mõtlemise ja sotsiaalse struktuuri seoste kohta. Kui marristid arvasid kunagi, et igal ühiskondlikul formatsioonil on oma keel ja näiteks feodaalne vene keel ja sotsialistlik vene keel on hoopis eri keeled, siis tänapäeva kriitiline diskursusanalüüs on jõudnud välja mõnevõrra sarnastele tulemustele.
Van Dijk määratleb ideoloogia sotsiaalsete uskumuste kogumina, mis on teatud sotsiaalsele grupile ühine ja millel põhinevad teised ühiskondlikud arvamused ehk representatsioonid. Ja üheks ideoloogia põhitunnuseks peab ta sidusust. Mõlemale seisukohale võiks vastu vaielda. Näiteks ma ei usu, et rassism seostuks selgelt mõne sotsiaalse grupiga, kellel oleks ühist midagi muud peale rassismi. Tõenäoliselt võiks igast suvalisest kollektiivist leida nii rassiste kui antirassiste. Samuti võiks arvata, et hoopis vasturääkivused annavadki mõnele ideoloogiale elujõu: "usun, sest on absurdne" jne. Näiteks paremideoloogia vabaturuharu õõnestab neid traditsioonilisi ühiseluvorme, mida konservatiivne haru tahab säilitada.
Rahvusliku mahajäämuse ja sotsiaalteaduste enesetähtsustamise ideoloogiast annab ilmekalt tunnistust lause raamatu järelsõnas: "Julgen väita, et Eesti kui postsotsialistliku siirdeühiskonna avalikes diskursustes kasutatakse ideoloogia mõistet ikka veel kohati ebalevalt, kohati ambivalentses ning kohati lörtsitud tähenduses." Just nagu tänu van Dijki käsitlusele oleks arenenud maailm juba vabanenud ideoloogia mõiste ambivalentsusest, lörtsitusest ja sellega seonduvatest ebalustest!
