Toidublogi: Alan Adojaan

Alan Adojaan (34) on nädal tagasi kirjanikudebüüdi teinud seikleja, kelle raamatu “On nagu pole” esitlus oli erakordne – üle 200 inimese pani ööni pidu.

Alan on töötanud Lahingukoolis, lihatööstuses, reklaamiagentuurides, FHMis, Playboys, raadio DJna, juhtinud viit ööklubi, tootnud 11 aastat maailma suurimale fotopangale pilte, kirjutanud kunagi kolumne Areenile. Alanil on ka paar teaduskraadi suhtekorralduse ja kommunikatsiooni alal.

Lugemine

Mul on tugev lugemissõltuvus. See algas päris lapsena, kuna ei viitsinud teiste tatikatega õues kakelda ja asju põlema panna. Raamatud avasid minu jaoks uusi maailmu ning see võluportaal töötab tänaseni. Usun, et enamiku oma haritusest olen saanud iseseisvalt teksti ahmides ning endast targemaid ahvides. Viimase kuu elamused: Sergei Volkonski “Kodumaa. Mälestused”, Gregory Robertsi “Shantaram”, Yoyo Moyesi “Mina enne Sind”, Indrek Hargla “Süvahavva”, Nancy Hustoni “Murrangujooned”, Michel Houellebecqi “Kaart ja territoorium”, Bohumil Hrabali “Ma teenindasin Inglise kuningat”, Jon Ronsoni “Lost at Sea”. Lisaks veel igapäevase rutiinina ajakirjanduse allikad ning kloaagid.

Ujumine

Nagu ka lugemine on ujumine meditatsioon. Et see mõjub nii kehalise kui vaimse puhastusena, treeningu ja hingamistehnilise rituaalina, pole minu arust paremat treeningut. Bassein muidugi on vaid pelk simulatsioon sellest kaunist kosmosest, mis peitub näiteks Punase mere riffide kristallselges vees. Ent ka klooris siuglemine ajab asja hästi ära.

Reisimine

Nagu ka lugemine on reisimine haridus. Vähesed asjad avardavad inimese maailmataju ja emotsionaalset intelligentsust nii nagu ringi rändamine. Ning ma ei mõtle sealjuures Pattaya hotellibaaris räuskamist, vaid üksi reisimist, kohaliku kultuuri ja inimeste tundma õppimist. Peaks olema kohustuslik osa haridusest. Elage, ärge vinguge.