Viimastel aastatel olen näinud enam-vähem kõiki Linnateatri ja NO99 etendusi. Värskeim elamus on NO99 „Pööriöö uni“. Unenäoline, muinasjutuliselt jahmatav ilu. Linnateatri aastatetagune „Isad ja pojad“ Adolf Šapiro lavastuses on teatrielamustest võimsaim üldse. Etenduse lõpus oli hetk, kui laval olid Marko Matvere ja Indrek Sammul. See vaikus oli sõnatult kõnekas. Korraks oli tunne, et kõik jäi seisma. Kõik. Selliseid hetki ma teatrisse otsima lähenegi. Linnateatri etendusi sai vahepeal niipalju nähtud, et nägin juba unes, kuidas ma „Tõe ja õiguse“ 2. osas episoodilist osa teen.