Kunagi ostsin palju luuleraamatuid ja lugesin neid armastusega. Nüüd olen taas hakanud luulet lugema. Kas ajanappusest? Kindlasti mitte ainult. Vähe sõnu ja sügav tunne, sõnum, mille ruttu kätte saad, aga mõtteid jätkub kauemaks. Ja muidugi ei saa ma hetkel lugemata jätta Kristi Tammiku raamatut “Piirilkõndija”, mis toob meelde noorusaastad Tallinna Muusikakoolis.

Kontsert
Kui arvatakse, et küllap Anne Erm käib ainult jazz’i-kontsertidel, siis nii see ei ole. Käin ka sümfoonia- ja kammerkontsertidel, vahel ka rock-kontserdil ja uudishimust isegi vene muusikuid kuulamas, et aru saada, mida kolmandik Tallinna elanikkonnast hindab. Ma ei tõmba piire muusikate vahele – küllap vist seepärast on ka Jazzkaarel nii mitmete stiilide muusikat.

Püha kevad
Kui lausun sõnad “Püha kevad”, tulevad meelde Igor Stravinski “Kevadpühitsuse” jõulised rütmid, massiivsus, meloodika valulisus ja parimad dissonantsid. Paganlik, aga paganama mõjus ja kaasaegne ka tänases päevas. Kindlasti paneksin teose oma kahekümne lemmiku hulka. Kahju, et ei jõudnud läinud kuul “Kevadpühitsust” ERSO värskes esituses kuulama.

Elevant
Õnnetooja? Ebausk? Aga nii armas. Lapsepõlve raamaturiiulil oli seitse eri suuruses valget marmorist elevanti ja neid sai siis igasuguses järjekorras sätitud, perekonniti ja eraldi. Indiast ehteid valides jäid lemmikuteks elevandid. Elevandiga sõrmus, kõrvarõngad ja ripats. Olgu alati elevante, see on elu ja lootuse sümbol!