Toidublogi: Johanna-Mai Vihalem

Johanna-Mai Vihalem on valguskunstnik. Valgusagentuuri Dare to Light loovjuhina valgustab ta teatrietendusi, linnaruumi ja vannitube; samuti õpetab mitmes ülikoolis inimestele, kuidas nad oma töös valgust paremini ära saaksid kasutada. Johanna-Mai huvi kirjasõna ja lugude jutustamise vastu on olnud tugev juba varajasest lapsepõlvest. 30. mail hinnati tema sõnaseadmispüüdlusi Vikerraadio saate “Luulelahing” teise hooaja võidu vääriliseks.

Vaikne valgus

Maailm on täis lärmi, ja mitte ainult kõvahäälset. Valgus on minu peamine töövahend, tekitan tema abil ruume lavalaudadele, tubadesse ja tänavatele. Loomulikult tahan, et minu loodud valgus oleks asjakohaselt pehme, mugav ja meeldiv. Eesti keeles on silma säravale ja ärritavale valgusele omaette termin: valgusräigus. Ma arvan, et vaikne valgus võiks olla selle vastandsõna.

Inimesed

Oma tööd tahan ma teha inimeste jaoks. Inimesed viibivad minu valgustatud ruumides; inimesed loevad minu kirjutatud tekste. Minu enese lugu saab seal olla ainult natukene. Kogun iga päev enese ümbert inimeste lugusid – kes nad on ja kuidas nad elavad.

Struktuur

Arvan, et liiga palju on asju, mis on kuidagi ebamääraselt ripakil, ei oska ülejäänud ilmaga suhestuda või on ilma mingi vundamendita kuidagi kokku blufitud. Headel asjadel on selgroog, neil on tugev alusraam.

Kommunikatsioon

Peaaegu iga nässuläinud projekt, inimsuhe ja ettevõtmine lendab rööbastelt seetõttu, et asjaosalised ei oska omavahel adekvaatselt infot vahetada. Kahjuks ei õpetata meile suhtlemist ei kodus ega koolis. Väga palju minu tööd on seotud sellega, et mõnd tehnilist ja keerulist asja teistele niimoodi selgitada, et ta lihtne ja loogiline oleks.

Aeg

See on kuidagi moodne, et kõigil peab alati kiire olema, kogu aeg olgu ära kasutatud. Aga teda tuleb võtta. Võtta mõtlemiseks, võtta suhtlemiseks. Ainult mõtiskledes saavad sündida struktuurid ja selgineda asjaolud.