Filmid

Pean tunnistama, et ma ei ole kunagi nii palju filme vaadanud kui viimaste kuude jooksul. Veider on see, et kui filme tuleb vaadata mitte lõbu pärast, vaid töö tõttu, siis on neil hoopis teine maitse. Kehvad linateosed tunduvad kohe erakordselt tüütud. Ning häid filme naudid topelt.

Džässiministeerium

Salong Shahis toimub toreürituste sari nimega Džässiministeerium. Ega ma ei ole suurem džässisõber, aga nende ürituste vaib on erakordselt meeleolukas. Kui muusikud ja seltskond on õiges tuules, siis läheb vahvaks jämmimiseks. Ja sünnibki asi, mida inspiratsiooniks või kunstiks nimetatakse. Ühise tegevuse tulemusel on kõigil puhtam ja kuivem tunne. Ning Reigo Ahven on Eesti kõige kõvem trummar. Lisaks sellele, et ta on üleüldse Eesti kõige kõvem mees.

Haapsalu

Kui enamik suvitajaid on siiral veendumusel, et Haapsalu on kõige lahedam linn suvisel ajal, siis mulle meeldib see linn just nimelt praegu – hilissügisel. Tänavad on välja surnud, inimesi näha ei ole. Ainuke tõestus selle kohta, et kusagil miski elu toimib, on üle Haapsalu uimerdav spetsiifiline ving: inimesed kütavad ahjusid ning linnas on tunda magusat briketipõlemislõhna. On tunda sedasama fluidumit, mis tabas mind Thomas Manni novelli “Surm Veneetsias” lugedes. Ilu on pahatihti väga kurb nähtus.

Joped

Suve lõppemisega kaovad õnneks tänavapildist lühikesed püksid ja sandaalid, mis ühtegi inimest kaunistada ei suuda. Aga algab vähemalt sama õudne needus – kust hangivad inimesed neid karvase servaga kapuutsidega puhvjopesid, mis üldjuhul on ka mingit tumedat ebamäärast värvi? Ma mõistan, et Eesti kliima ei soodusta viisakat riietumisstiili, aga ega siis mugavus ja koledus ei pea teineteisest nii kramplikult kinni hoidma.