Maria Reinup (foto: Siim Rohtla)

Maria on viimased neli aastat töötanud filmimaastikul. Esmalt Sleep­walkersi tudengi- ja lühifilmide festivalil, siis rahvusvahelise kollaaž­filmi “60 sekundit üksindust aastal null” järeltootmise koordinaatorina ja nüüd on Maria üle võtmas väikest, kuid omanäolist HÕFFi.

Senini peamiselt reklaame, muusikavideoid ning lühifilme lavastanud Maria lõpetab peagi režiiõpingud Balti Filmi- ja Meediakoolis ning peab end läbi ja lõhki filmifanaatikuks.

Seitsmes HÕFF toimub Haapsalu Kultuurimajas sel nädalavahetusel, 27.–29. aprillil.

Hetkelisus

Kord esimese sula ajal seisin sisehoovis ning juhtusin vaatama noort lund rookivat naist. Tema töötas, mina vaatasin. Järsku kukkus katuselt mitu kilo jääd. Otse tema ette. Millisekundiks teineteisele silma vaadates jagasime sama teadmist — kui ta oleks olnud sel hetkel sammu võrra kaugemal, oleks ta selle jää alla jäänud. Hetk hiljem kirjutasin värisevi käsi pähe karanud stsenaariumiideed, hoovist kostis lume koristamise häält. Me elame teadmises, et kõik on ajutine, kõik on hetk. Isegi see hetk, mis hetkelisust meelde tuletab, on ajutine.

Inimesed

Eelkõige need, kes mind innustavad, kelle olemasolu tuletab meelde, et miski pole võimatu. Tihti on nendeks noored, kes visaduse või lennukusega on korda saatnud hämmastavaid tegusid. Ja siis veel inimesed, kes usuvad minusse. Võib-olla kõlab “sõbrad ja pere” klišeena, aga nende kanda on ise kaasa mõeldes ja kaasa lüües kõik mu unetud tunnid.

Muusika

Puberteedieaängis kirjutasin oma päevikusse “Kui ei jää enam midagi muud, on mul vähemalt biitlid”. Sest maailm ei saanud minust aru. Nüüd, kümme aastat hiljem leian end sama kirjutamast. Nüüd on aga nii, et mina ei saa maailmast aru. Muusikas aeg nagu kapseldub — nootidesse kinni jäänud emotsioonaalne eskapism, milles on midagi lohutavat. Biitlid on samad, muutunud olen mina, armastus jääb.

Film

Neli aastat tagasi andsin ma kuradile kolm tilka verd ja filmikurat võttis mu südame.