Toidublogi: Marko Mäetamm

Marko Mäetamm on kunstnik. Mai lõpus avati Kumus kahest osast koosnev näitus pealkirjaga “Kodus ja võõrsil. Raymond Pettibon: Ameerika unelmas elades. Marko Mäetamm: Tunne end nagu kodus”. Mäetamme näitus on tema senise karjääri suurim väljapanek, mis annab läbilõike tema loomingust ja seal korduvatest teemadest, nagu kodu, perekond ja vägivald. Näitus jääb Kumu 5. korrusel avatuks 13. septembrini 2015.

Trummid

Mul on obsessiivne suhe trummimänguga. See sai alguse kusagil viiendas-kuuendas klassis, kui meie koju hakkas mu vanema õe kaudu imbuma tolleaegne kuum diskomuusika eesotsas Boney M-iga. Mu esimeseks trummikomplektiks oli diivani käsipuu ja trummipulkadeks sünnipäevaks saadud minipiljardi kepid.

Raha

Rahaga on mul väga imelik suhe. Täiesti füüsiliselt tunnen, et me ei käi kuidagi ühest uksest. Olenemata sellest, kui palju või vähe mul seda parajasti on, pole mul ta suhtes ikkagi õiget tunnetust. Midagi peab selles osas muutma, aga ma ei tea veel, kuidas täpselt.

Mediteerimine

Mul on kogu aeg selline tunne, et peaks mediteerima. Aga nii kui maha istun, et seda teha, on kohe tunne, et peaksin hoopis kunstiga tegelema – kas siis kirjutama või maalima, ja mitte niisama mediteerimise peale aega kulutama. Ja nii ma peaaegu ei mediteerigi.

Kirjutamine

Lugeda mulle eriti ei meeldi, aga kirjutamine on tänaseks päevaks kujunenud omamoodi teraapiavormiks, mis just keerulistel aegadel aitab auru välja lasta ja tasakaalustab olemist. Tegelikult ei näe ma kirjutamisel ja joonistamisel, maalimisel või ka videote tegemisel mingit vahet – minu jaoks on need kõik võrdväärsed loo jutustamise vahendid.

Jalgrattasport

Mul on jalgratturi kehaehitus – suhteliselt kiitsakas ülemine ots ja sellega võrreldes päris jõulised jalad. Keskkooli ajal tegelesin natuke ka rattaspordiga, aga mul polnud üldse võistleja närvi ega vajalikku agressiivsust. Aga siiani hakkavad jalad liikuma, kui telekast jalgrattavõistlusi vaatan.

Kunst

Sellega on mul samuti obsessiivne suhe nagu trummimänguga. Vahel mõtlen, et võib-olla kompenseerib kunstiga tegelemine mu võimetust ühiskonnaga suhelda nii palju, kui ma seda sisimas tegelikult sooviksin. Inimesed seda juttu tavaliselt ei usu ja arvavad, et ma ajan täielikku jama, sest ma oskavat ju suhelda küll. Aga ega ma neile seda teistmoodi selgeks teha ei oska, kui teen lihtsalt mingi järjekordse töö.