Septembri keskpaigast jättis Helme mõneks ajaks ajakirjanikutöö ja sõitis Visbysse raamatut kirjutama, seekord ulmeromaani. Areenis ohjab seniks kirjandust Vahur Afanasjev.

Linnad

Inimeste ühiselu vormid on ikka sarnased ja kõik linnad koosnevad sarnase funktsiooniga majadest. Ometi võivad nad olla nii erinevad. Vaatasin hiljuti läbi bussiakna Kohtla-Järvet ja mind valdas lohutamatu kurbus. See lagunenud 50ndate tööliskasarmute linn on täiesti võrreldamatu nukuliku Visbyga. Kuid ka siin ei puudu kurbus, mida esindavad kesklinna kirikute varemed, meenutades juba kuus sajandit keskaegseid õudusi.

Raamatud

Vahel on vaja mõne asjani jõudmiseks sellest eemalduda. Raamatute kirjutamiseks on loomulikult enne vaja neid lugeda. Kuid kitsamas mõttes on ometi ka nii, et kes teeb ühte, ei saa teha teist. Nii tähendab raamatute kirjutamine seda, et samal ajal pole mahti neid lugeda. Aga eks nii on vist muudegi asjadega.

Lammas

Ma ei pea end tohutuks lihasöödikuks. Olen tegelikult seda meelt, et õigesti tehes saab toekaid roogasid ka taimedest. Ent lihal on siiski oma raskestisõnastatav, kuid vääramatu eelis. Ja lihadest omakorda on lambal raskestisõnastatav eelis. Võib-olla sobiks seda eelist kirjeldama sõna “huvitav”, ent see kõlab igavalt. Igatahes on lambalihatoidud – näiteks “Musta lamba” ktšutš või Raul Ranne hartšo – suurepärased.

Peategelase staatus

Oli aeg, mil mängisin selliseid arvutimänge nagu “Civilization” või “SimCity”. Ega ma ei ütle praegugi ära heast ajaloolisest strateegiamängust, mis sunnib mängimise kõrval tuhnima Vikipeedias, et saada teada, kuidas asjad päriselt olid. Kuid viimastel aastatel on tehtud mänge, mis annavad võimaluse olla kaasahaarava seikluse peategelane. Ja kes ei tahaks olla stiilne maffiamees (“Mafia II”), galaktika lunastaja (“Mass Effect 3”) või miks mitte ka segase minevikuga kuller kesk apokalüptilist kõrbe (“Fallout New Vegas”)?