Ruben ja Lukas

“Issi, kolm korda saan täna iPadi, eks ju.” – “Mis kolm? Just leppisime kokku, et homme saad iPadi, sest siis lähed lasteaeda.” – “Ma ei armasta sind mitte kunagi!” – “Okei, mine siis lastekodusse elama.” – “Ma panen su ise hoopis meestekodusse!” – “Mis seal on?” – “Seal on need mehed, kellel pole lapsi ja kes söövad ja joovad seal. Ja kes ei tohi kunagi tööd teha.” – “See on mõnus ju.” – “Issi, ma armastan sind väga!” Elu koos viie- ja kaheaastasega on närvesööv, aga nauditav. Absoluutne vabadus vältida pooltoone ja halle tsoone – muidu nii kohustuslikke elemente lugupeetud inimese isikliku konstitutsiooni juures. Vabaneda teesklusest ja intellektuaalsest punnitamisest.

Kopsupõletik

Enne jõule lõi see mind jalust. Tilgutid, kiirabi, kogu värk. Ja kuigi kannatused olid suured, on nüüd nädalad puhkust kodus andnud jaheda sisemise rahu. Kui selline ongi pensionäri elu, ootan videvikuaastaid nagu lapsed jõuluvana. Rahulikult toimetades saad elada kultuuris ilma liigsete kohustuste ja ambitsioonideta.

Internet

Ou jee. Ubuweb. Facebook. Torrentid. iTunes. Sõbrad, musa, filmid, seriaalid mõne nupu kaugusel. Kuidas saab keegi üldse enam vastu tahtmist igavust tunda? Aitäh sõjatööstusele. Hahaa.

Antiintellektuaalsus

Teist päeva tiirleb mu peas John Cassavetese mõte inimestest kui ajudega loomadest. Et kuidas me oleme pärinud tõve, mille järgi kõigepealt peaks raha olema vastus meie elu probleemidele ja teiseks, et intellektualiseerimine aitab meil jõuda lahendusteni. Lõpetaks äkki selle üleintellektualiseerimise ja toetuks vahelduseks sellele, mida tegelikult tunneme. Nii mõtiskleb väga emotsionaalseid filme lavastanud mees, kellest intellektuaalid on terved raamatukogud täis kirjutanud. Tulge andke mulle nüüd peksa, logotsentristid.