Äramineku inspiratsioon

Tahan luua. Istungi klaveri taha, koban sõrmedega segaselt klahvidel, kõik on kuidagi udune ja kauge... “Mis seal’s ikka, täna ei tule,” mõtlen. Ohkan. Teen siis juba väikese jalutuskäigu. Panen mantli selga, istun nagu muuseas korraks veel klaveri taha... ja jään ja tuleb ja kõik on selge ja õige. Ja ikka ja jälle mängime vaimuga seda mängu.

Küllus

Näen vaeva ja töötan, lihvin ja täiustan ja tundub, et saabki asja, ja saabki... ja võiks ennast juba veidi meistriks pidada... aga siis saabub Küllus! Ujutab minu ja mu muusika üle ja ma näen, kui palju on veel minna, kui väike ja süsteemide kütkes on mu fantaasia võrreldes temaga. Ja olen alguses tagasi.

Aga tean ka juba, et ilma lihvimata, ilma selle töö ja täiustuseta poleks ma suutnud talle silma vaadata. Poleks aimanudki Külluse salajast pilku, kohalolu oma toas. Ja selle kogemise eest olen tänulik, õnnelik.

Meistrikursus endale

Ma ei tea, kes juhib mu kätt, kui noodid kukuvad sinna, kuhu ma neid ise iial kirjutada ei oskaks. Ma ei tea, kes on mu mõtted üle võtnud ja lasknud minu nime alt lendu ideid, mis on mulle tundmatud, saladust täis, erutavad. Ma tean, et vaatan nõutult tehtut ja õpin, ahnelt. Kui see tuleb minu seest, olen iseenda parim õpetaja. Kui see tuleb väljast?...

Vaiksemalt

Müra on hea, temast saab vaiksem olla.