Toiduklubi muusikud ja elunautijad
Järjekordse lämmatava päeva umbne õhtu. Ultima Thule ja Dagö ühiskontsert Pirita kloostri varemetes olla esimestel päevadel välja müüdud ja rohkemgi veel ("Täna hommikul sain teada kui palju mul sõpru-tuttavaid on, aga no kõik mu tuttavad ei sobi ju kloostrisse," muigab Lauri Saatpalu lavalt.) Ometi toimub täiesti nauditav rüseluseta ja suurema õlletarbmiseta rock-kontsert, inimeste vahel on õhku ja palju suurepärase saundiga muusikat.
Ultima Thule annab lihtsalt väga hea kontserdi, nagu vanasti. Oluliselt uuendamata versioonides paiskuvad õhku "Kolm paksu sakslast", "Inimene pole kala" "Liivimaa pastoraal" ja muud hitid, kuni päris Ultima algusaegadeni välja, näiteks "Lennelda priiks". "Kõik, mis Sibul laval teeb, on ikka väga hea, kui ta just eriti purjus ei juhtu olema," arvas üks sõber kunagi. Saab ainult nõustuda, ja lisada, et Ultima on veel see kõige parem. Hoolimata sellest, et popmuusikaguru Tõnis Kahu neid rahvusvahelise peavoolurocki stampidesse takerdumise pärast siunab. Võimas kontsertbänd, üks parimate laulusõnadega Eestis ja ilmselt ei kunagi hapnev.
* * *
Üle tunni hiljem kepsleb lavale ka Dagö ja üleminekuks tehakse üks lugu koos. Dagö jätab peaesineja mulje - järjekorras teine, tuuri nimes nende plaadi pealkiri - kuigi muusikaliselt lööb Ultima nad siiski veel üle. Dagö esineb aga tunduvalt harvemini ja seepärast on nende fännidel muidugi eriti suur pidu. Lood on vaimukad ja kõlavad kontsertesituses paremini ja mängulisemalt kui plaadil. Saatpalu paistab laval kohati rõõmust hullumas.
Kaks bändi koos teevad kogu õhtu peale ainult neli lugu. Neist kolm on ballaadid, mis ju väga ilusad kõrvale kõlavad, aga... ühine "Kassitapp" kõlab lihtsalt niivõrd võimsalt, et sealt oleks võinud veel mõndagi jalustrabavat tulla.
* * *
Napid kümme minutit pärast tormilise kontserdi lõppu on Lauri Saatpalu juba hinge tõmmanud, märksa tõsisema olekuga kui laval ja lobisemiseks valmis. Minimalistlikul platsikesel kloostri otsaseina taga, mida turvameeste armee uhkelt backstage'ks nimetab, pärin plaksutava massi eest tulnud lauljalt, miks siis nii harva? Paistab, et läheb ju peale küll?
"Aga tihti ei läheks ju," arvab Dagö liider. "Väga kift, kui kontsert ikka mõlemale poolele sündmus on - ansambel ootab sündmust ja publik siis äkki ka. Et ei ole niisama, et jälle nädalalõpp ja mingi pidu."
Aga teie sõberbänd Ultima Thule mängib ikka aeg-ajalt kõrtsis kah, kas nad on sellepärast nüüd kuidagi devalveerunud?
Mina olen isiklikult kindel, et see devalveerib. Aga mis sa ikka teise elu arvustad. Ma tean, et siin on nii palju objektiivseid ja subjektiivseid põhjuseid, miks seda tehakse. Ultima Thule võib omale seda lubada. Mis on lubatud Jupiterile, jne. Kõrtsis on neil ka head mängud, rahvas tuleb neid ka suurele platsile kuulama. Eestis on aga väga palju bände, mis jäävadki vaid kõrtsi.
Kas suure platsi menu ei aja teile pähe mõtteid, et nüüd võiks äkki natuke teenida ka, teha veel paar tiiru?
Ma ei olnud koolis eriti hea õpilane, aga mul olid head matemaatikaõpetajad ja arvutada ma oskan. Eestikeelse muusika kuulajaid on ikkagi nii vähe, et suuri kontserte väga palju olla ei saa.
Teisi suvetuure ka vaatasite?
Ikka, Rannapit ja Mäxi. Professionaalsest huvist juba - nad olid ju enne meid.
Võtsite õppust ka?
Jaa.
Mida siis?
Kiirelt: Ei ütle!
Aga igasugu ämmad-äiad ja pulmapaanikad jms, kuidas neisse suhtute?
Mina neid vaatama ei lähe. Aga kui pressis olnud pilte vaatad - see on ju ainuke tuur, mis suvatseb nende inimeste poole pöörduda. Kõik räägivad muidu mingist zenist, õudsest vaimust või siis hoopis giga-mega-soodsast-moodsast noorteüritusest. Keegi ei pöördu lihtsate inimeste poole. Kes veel mäletavad estraadikavu Lia Laatsi ja teistega, nende publik on ju alles, on olemas 40 tuhat inimest, kellele seda on vaja. Sellest ei maksa järeldada, et kogu Eestile on vaja laadanalja - on eri sektorid nagu mujalgi maailmas. Lähed Saksamaale Oktoberfestile ja näed miljon sarnast asja.
Te ise paistate muusikat ja solistiks olemist küll kerge ja lõbusana võtma, või vähemalt lasete nii välja paista. (Saatpalu hüples laval pidevalt ringi, näitas kõigile pikka nina, mängis jänest, tegi nägusid.) Kas muusik peab olema meelelahutaja?
Ma ei arva, et muusika on kurb ja kuri asi, mis peab mõjuma tõsiselt. Ma ei tee nalja, kui ma neid laule teen või kontsertkava koos teistega paika panen, see on ikkagi töö.
Mis Tiit Kikasest sai? Elektriviiuldaja Tiit Kikas lisas mitu aastat Dagö muusikasse põnevaid helisid, praegu ta enam koosseisus ei ole.
Mis tast ikka sai, teeb vahvasti muusikat edasi. Meil läksid natuke teed lahku, arusaamised muusika tegemisest, lähtepunktid olid natuke teistsugused. Käime läbi siiani. Tiidust tekkinud tühikut ei olnud muidugi kerge täita.
Viimase plaadi nimi on "Toiduklubi" - kas propageerite gurmaanlust või mis suhe teil toiduga on?
Asko Künnap on selle kujundanud ja see on vist elustiil. Selles kambas siin - viitab tema ümber sagivatele/suitsetavatale Dagö ja Ultima meestele - on inimesed, kes väärtustavad iseennast, aga samas ka seda, et kohutavalt tore on elada. Vaatamata sellele, et vahel on väga sittu hetki. Aga see toiduklubi on mõnus, mõnus, mõnus (nurruval häälel). Vaatamata kõigele on vahva hea söök, hea vein.
Teie laulusõnad on kohati naturalistlikud, mõni arvab isegi et ropud. Kas see on taotlus, et olla elulähedane?
Mina tahan teha pilte. Ja kuna ma joonistada ei oska ja kolmemõõtmelist arusaamist mul ei ole, siis teen need pildid sõnades. Ma tõesti ei ütle "perse" selleks, et öelda "perse" ja et jõle äge on. Aga kui kusagil ühel hetkel vilksatab perse, mis sa sellest ikka varjad?
Õudsalt meeldib Soomest või Venemaalt mingeid asju kuulata, mida tehakse ka naturalistlikult - see ei ole nagu küsimus.
Oluline osa Dagöst on teie häälel - kas te ei karda, et palju raadioreklaame tehes tuleb reklaami vaim ka bändi?
Muidugi kardan. Aga ansambel Dagö on minu jaoks elitaarne asi, mu isiklik eralõbu. See on nagu meie Harley Davidson, ja eks see Harley tuleb mingi raha eest osta. Selle eest ei saa, et oled jube kõva mees - pead ikka kusagil kontoris tööd tegema. Ma olen põdenud seda, on olnud perioode, mil ma olen masenduses. Aga nüüd olen muutumas üha enam toiduklubilaseks - et kõik on vahva! Mis seal salata, laveerides küll, aga niimoodi saab asju ajada!
Mis on viis parimat Eesti bändi?
Ultima Thule, Sõpruse Puiestee, kõik mis algab sõnaga Jää-, J.M.K.E ja Zone mulle meeldib. Aa, ja Dallas ka muidugi. No enda muusika ka ikka meeldib, jahh.
