Tolmunud Mesipuu “Puusse panen”
Eksperimentaalne instrumentaaltrio Tolmunud Mesipuu trotsib
määratlevat lahtrit nagu Dumas’ musketärid surma —
uljalt, loomuomaselt ja kadestamisväärse elegantsiga. Mõni
kuuleb siin Earthi uuema “pehme drone’i” mõjusid,
teine USA lõunaosariikide sludge doom’i, kolmas garaažis
sündinud post-rock’i võnkeid või MKDK-liku
progressiivse avangardi kaja, neljas lihtsalt ekspressiivset müra, ent
ükski neist muljetest ei püsi kaua. Ühisnimetaja oleks nagu
olemas, aga seda ei saa sõnastada.
Ehkki mul pole
vähimatki kavatsust teha vaatefilmi samblike elust, valiksin selle
heliriba salvestama just Tolmunud Mesipuu. Ehkki mul pole juhilube, tundub
“Puusse panen” oivalise autosõidumuusikana. Ehkki ma ei
kavatse lähiajal abielluda, tahaksin seda bändi kuulda oma pulmas.
Ehkki ma pole reklaamindust või graafilist kujundust õppinud,
sooviksin “Tolmunud mesipuu” esikalbumi välimuse tuua
näiteks sellest, kuidas olematute vahenditega saavutada intrigeerivat
tulemust. Sellest võiks järeldada, et “Puusse panen” on
vastuoluline, pigem ajule kui niuetele orienteeritud helilooming. Taoline
näiline kahetisus voolab laiali aga hiljemalt plaadi kolmanda loo
“Kuradisosin” lõpuks — ja edasine on puhas valge
valgus. Mis, kui uskuda Herman Melville’i, on pimedusest kohutavam.
7