Kadi Viik avaldas 15. mai EPLis muret Eestis endiselt paksu tolmukihi all puhkavate soorollide üle. Sotsiaalministeeriumi (SM) soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja argumenteeris, et soorollid kujutavad endast ühiskondlikku igandit.

Nii avaldab SM oma kodulehel pr Viiki juhtimisel kahetsust, et nii kodudes kui koolides olevat aeg seisma jäänud, kuna seal luuakse ja taastoodetakse soostereotüüpe. Ikka veel leidub kangekaelseid, eriti tagurlikus ja vanamoodsas Eestis, kes ei soostu mõistma, et ühiskondliku õigluse võtmeks on vabanemine soorollidest.

Vääritimõistmise vältimiseks tahan rõhutada, et kahtlemata sisaldas Kadi Viiki artikkel mitmeid toetusväärseid ideid. Vaevalt leidub mõtlevaid inimesi, kes ei nõustu, et meeste vähene osalemine kodutöödes on naiste suhtes ebaõiglane või et püüe lahendada iibeprobleem üksnes raha ümberjagamise teel on lapsik. Siiski sisaldas kõnealune lugu ka seisukohti, millega ei saa kuidagi nõustuda.

Eesti Nokiaks sünnitusmasin

Artikli viimases lõigus võtab pr Viik oma mõtted kokku, öeldes, et “kui keegi arvab, et eestlasi väljasuremisest päästvaks Eesti Nokiaks saab sünnitav kodumasin, siis seda päeva lihtsalt ei tule”. See tõdemus tundub aga lühinägelik.

Tuleb nõustuda, et hedonistlikus ühiskonnas ei ole tõenäoline, et rahvaarvu püsimine oleks võimalik selle kaudu, et inimesed loobuvad laste nimel oma egoistlikest huvidest. Seevastu on Eesti Nokia otsinguil täiesti võimalik suunata riiklikud ressursid sõna otseses mõttes sünnitusmasina väljatöötamisele. Seesuguse inimesi tootva aparaadi – iniminkubaatori – loomine aitaks käigult lahendada kaks vastandlikuna näivat probleemi: rahvaarvu kahanemine ja stereotüüpsete soorollide püsimine.

Kui Aldous Huxley kirjeldas 1932. aastal raamatus “Hea uus ilm” 26. sajandi ühiskonda, kus laste sünnitamine oli juba aastasadade eest ajalooliseks igandiks muutunud ning sõna “ema” kuulus sündsusetu kõnepruugi kategooriasse, peeti tema mõttekäiku reaalsustajuta inimese ulmeliseks fantaasiaks. Sel ajal ei osanud pea keegi arvata, et vähem kui pool sajandit hiljem, aastal 1978 sünnib esimene katseklaasis elu alustanud inimene (Louise Brown). Tänaseks on aga üldteada, et inimelu võib tekkida ka väljaspool naise keha.

Nii on naiste “vabanemise” (s.t teistest inimestest sõltumatuks muutumise) protsess alanud. Ja mitmete kõrgelt tunnustatud teadlaste hinnangul on üksnes ajaküsimus, mil jõutakse sinnamaani, et loodud inimelu ei peagi arenemiseks tema loomulikku keskkonda paigutama. Seesuguse eesmärgi saavutamiseks polegi tarvis teab kui palju teha: tuleb luua emaüsaga funktsionaalselt piisavalt sarnane keskkond, kus laps saaks iseseisvaks saamiseni areneda. Ja kuivõrd loomulikkust defineeritakse üha tihemini mitte läbi millegi loomuse, vaid selle, mis on tavaline (enam levinud), siis ei ole sugugi võimatu, et näiteks saja aasta pärast on laste loomulikuks kasvukeskkonnaks just inkubaator (ja hiljem lastekodu). Taanis sündivaist lastest on juba täna enam kui 4% kunstlikult viljastatud.

Tänapäeval tundub, et üha enam valitseb bioeetika vallas põhimõte, et lubatud on kõik, mis on tehniliselt (suhteliselt ohutult) teostatav. Seetõttu näib, et kirjeldatud võimalustele rajatud sugude vahelisest võrdsusest lahutab inimkonda kõigest vajaliku tehnikaalase võimekuse puudumine. Seega on probleem üksnes ühiskonnas, mis ei ole suhtunud traditsiooniliste soorollide vastu võitlemisse piisava tõsidusega.

Muidugi ei ole esitatud idees midagi originaalset. Erinevalt Huxley sarkasmist väitis kõigi aegade mõjukaimate feministide hulka kuuluv Elisabeth Badintier juba aastakümneid tagasi täie tõsidusega, et meeste ja naiste vaheline ebavõrdsus ei lõpe enne viimaste sünnitamisfunktsioonist vabanemist. Ta lisas, et vajaliku inkubaatori väljatöötamiseni tuleks üritada sündimata laste kandmise kohustus osaliselt ka meeste õlule asetada. Kasutades tänapäeva feminismi emaks peetava Simone de Beauvoiri sõnu, võiks samas toonis küsida, et millal ometi saame üle müüdist, mille kohaselt on emadus midagi eriliselt väärtuslikku.

Oluline on mõista, et tehniliselt on emadusest kui ülimast soorollist vabanemine (ja seejuures ühiskonna taastootmine) peagi võimalik ning seetõttu tuleb inimkonnal edasiste teede valimise eel hakata tõsisemalt peeglisse vaatama.

Sooline võrdõiguslikkus või üksnes naiste õigused?

Kui SMi väljendatav plaan hakata personali komplekteerimist sookvootidega reguleerima peaks osutuma reaalsuseks, tuleb kvootide jõustamist alustada tõenäoliselt nimetatud organisatsiooni soolise võrdõiguslikkuse osakonnast endast. Ja seda sisulistel põhjustel. Nimelt on praegune olukord, kus mainitud osakonnas tegeleb soolise võrdõiguslikkuse eest võitlemisega kuus naist ja mitte ühtegi meest, ilmselt mõjutanud vastavasisulist riiklikku poliitikat. (Iroonilisel kombel võib aga SMi kodulehelt lugeda, et “otsusetegijate seas on naisi ebaproportsionaalselt vähe ja seega osalevad naised otsuste tegemise juures vähem kui demokraatlikule riigile kohane”.)

Oma artiklis keskenduski Kadi Viik üksnes naisi ahistavatele soorollidele, jättes samal ajal tähelepanuta, et ühiskonnas eksisteerib ka mitmeid just meessoo suhtes koormavaid stereotüüpe. Üheks selliseks on veendumus, et perekonna, kodu ja isamaa kaitsmine on eksklusiivselt meeste kohustus. Vähe sellest, et igalt mehelt oodatakse tema pere ja kodu ohustavate kurjategijate vastu väljaastumist ja seeläbi oma eluga riskimist, on kõigil meessoost eesti kodanikel kohustus kinkida 8 kuni 11 kuud oma kõige väärtuslikumast noorusajast ühiskonnale. Naistel, seevastu, pole mingit seesugust kohustust, sest neil nähakse lasuvat äärmiselt vastutusrikas emaroll.

Rääkides inimõigustest, toonitas pr Viik õigesti, et kedagi ei või sundida rasestuma. Kuid niisamuti ei tohiks riik inimesi tungiva vajaduse puudumisel sunnitööle allutada, veelgi vähem diskrimineerivalt. Et soolise võrdõiguslikkuse tingimustes on see teostatav, nähtub nii mõnegi riigi otsusest minna üle vabatahtlikkusel põhinevale armeele kui ka Iisraeli praktikast teha kaitseväeteenistus kohustuslikuks nii meestele kui naistele. Kui võtta Kadi Viiki loogikat tõsiselt, siis eeldusel, et naised ei taha, et neid seostataks traditsiooniliste soostereotüüpide ja ennekõike emarolliga, tuleks ka neil kohustuslikus korras läbida militaar- või tsiviilteenistus.

Et ei kujuneks muljet, nagu leiaks meeste diskrimineerimine aset üksnes seoses kaitseväeteenistusega, võib mainida näiteks asjaolu, et põhikoolist väljakukkuvatest ja lastekodudes viibivatest lastest on umbes 2/3 poisid, samal ajal kui üliõpilaste hulgas on meeste osakaal kõigest 1/3. Ilmselgelt on haridussüsteem ehitatud üles, arvestamata poiste ja tüdrukute erinevaid arenguvajadusi. Selle fakti kaugeleulatuvaid tagajärgi pole aga keeruline aimata.

Hävitada on lihtsam kui luua

Julgen kahelda, kas soolise võrdõiguslikkuse osakonna töötajad on süsteemselt läbi mõelnud, milles võiks seisneda soorollide ühiskondlik väärtus. Samas tuleks alati meeles pidada, et on arutu lammutada miskit, mille tähendust ja mõtet ei ole lõpuni selgeks tehtud. Kiusatus võib muidugi olla suur, kuna hävitada on märksa lihtsam kui luua. Vaieldamatult eksisteerib palju soorolle, millele ei tohiks ühiskonnas asu anda (nt naine kui kodumasin), kuid veel kindlamalt on nii mõnelgi soorollil (nagu naine kui ema ja mees kui isa) inimeksistentsi suhtes kriitiline tähendus.

Kui me ei taha luua Huxley kirjeldatud düstoopia-sarnast ühiskonda, kus ei ole ei naiselikkust ega mehelikkust, emalikkust ega isalikkust, tuleks aastatuhandete jooksul kujunenud traditsioonide, sh soorollide demoniseerimisega olla äärmiselt ettevaatlik. Nagu on kirjutanud Gilbert K. Chesterton, kujutab traditsioon endast demokraatiat, mis arvestab elukorralduse kujundamisel ka eelnevate põlvede tarkuse ja kogemusega.

Kahekümnes sajand demonstreeris puust ette ja punaseks tegemise meetodil, et ideedega saab teha mõõtmatult enam kahju kui tegudega. Seega peaks ideede väljaütlemisel tajuma kaasnevat vastutust. Vastasel korral võib juhtuda, et meie lapselapselapselapsed elavad tõepoolest juba heas uues ilmas, kus relva kandvad noormees ja näitsik roomavad külg külje kõrval okastraadi all mudas, seda kõike üheksa kuu vältel, mil nende laps inkubaatoris “küpseb”.