Vaatamata sellele, et ei tahaks, pean temaga nõustuma. Sõites Euroopas ringi ning võrreldes sealset olukorda Eestiga, on märgatav tendents, et just Eestis kehtib põhimõte – mida rohkem märke ja mida pikema perioodi jooksul need väljas on, seda parem. Ma usun, et igaüks meist on kokku puutunud olukorraga, kus väga pika aja vältel on teetööde kiiruspiirangute märgid väljas olnud, kuid tegelikult mingeid teetöid ei toimu. Vähemalt mitte sääraseid, mis nõuaks sellisel määral kiiruse piiramist.

Nädalavahetustel või muul ajal, kus tööd tegelikult ei toimu, võiks kiiruspiirangumärgid kas teistpidi keerata või need üldse ära korjata. Samuti pole mingit mõtet teha kiiruspiiranguala suuremaks, kui selleks tegelik vajadus on. Aeglaselt pole ju vaja sõita seal, kuhu tööd nädala aja pärast jõuavad, vaid seal, kus tööd reaalselt käivad ning liiklus parajasti häiritud on.

Eestis kehtib põhimõte – mida rohkem liiklusmärke ja mida pikema perioodi jooksul need väljas on, seda parem.

Lisaks kiiruspiirangutele on aga veel teine asjaolu, mis teeremondi­lõigud Eestis valulikuks teeb. Need on kaduvad sõiduread. Nimelt ei ole Eestis mitte mingit sõiduradade ühendamise loogikat – mõni sõidab lõppevas reas lõpuni, mõni üritab reastuda kohe, kui näeb, et tema sõidurada ära kaob, mõni reastub poole rea peal. Täpselt samamoodi on lõppevast reast autode vahele laskmisega. On autojuhte, kes lasevad vahele kolm või neli autot lõppevast reast, kuid on ka neid, kes ei lase vahele mitte ühtegi ning ähvardavad pigem külje pealt otsa sõitmisega, et vaid kedagi vahele ei peaks laskma.

Kuid millist reastumismeetodit siis ikkagi valida? Nebraska ülikooli teadlased, sakslased ning nüüdseks ka poolakad tunduvad olevat selles ühel nõul. Väidetavalt on efektiivseim „tõmbluku meetod“, milles kaduva sõidurea juhid sõidavad oma rea lõpuni välja ning seejärel toimub autode liitumine sõidurajale 1+1 põhimõttel. Iga autojuht mittekaduvas reas laseb läbi ühe auto kaduvast reast.

Meetod aitab Nebraska ülikooli teadlaste sõnul suurendada liitumisel osalevate autode hulka ning liitumise kiirust, eriti just suure sõidukite hulga puhul. Saksamaal on meetod kasutusel juba üle 15 aasta ning kellelegi sealses liikluses pikemat tutvustamist ei vaja. Hiljuti on süsteemi propageerima hakanud ka poolakad, kes sõiduradade ühenduskohtadesse vastavad märgid on üles pannud.

Lugupeetud teetöölised, palun olge liiklusmärkidega inimlikumad, ning austatud kaasjuhid, palun rohkem tõmblukutamist.

Jan-Matthias Mandri on Eesti ­Ekspressi suvepraktikant.