Tommyboy “Aja Kiri”
Kui mõnda viimasel ajal ilmunud teost saaks nimetada mõistatuslikuks, siis võiks räppar Tommyboy luulekogu see olla küll. Ühelt poolt ju kindlas žanris, hiphopkultuuri (või see on lihtsalt maailmavaade või selle imitatsioon või tõlkekatse) põhiideid taasesitav ja selgelt ennekõike suulist ettekannet eeldavad tekstid, mis ootavad taustahelisid. Teiselt poolt aga see, mis juhtub, kui see materjal viia hoopis teise konteksti, teha ajutisest, kordumatust ja improvisatsioonilisest esitusest midagi tavamõistes jäävamat, anda tekstidele tavalist luulet meenutav vorm. Ja mitte lihtsalt tekst musta kirjaga valgel paberil, vaid keeruka ja pretensioonika kujundusega pildirohke teos. Illustraator Karmo Ruusmaa ja kujundaja Anu Hammer keeravad kohati lausa vindi üle – aga võib-olla ongi üks hiphopmaailma põhiideid kujutlus luksusest, seisundist, kus kõike, mida vajaliku staatuse omandamiseks vaja, on enam kui küll? Siinkohal tundub mulle, et raamatu esimeste lehekülgede ajakirjalik kujundus ongi võti Tommyboy tekstide juurde, kahju tegelikult, et kaas on nende külgedega võrreldes korrektselt lasteraamatulik.