Kõik käis tal kiiresti

Ta luges metsiku tempoga. Ta luges täiskirjutatud A4 läbi nii, et vaatas sellele viis sekundit peale ja tekst oli loetud. Tal oli vanemate juures Viljandis koer, kes ronis puu otsa ja sõi maasikaid. Need olid esimesed asjad, mis ma teada sain, kui ta meile Eks­pressi tehniliseks sekretäriks tuli, 26 aastat tagasi.

Ta kõndis kiiresti. Temaga oli raske sammu pidada, kui lõuna ajal kohvi mindi jooma.

Ta haaras kõike nii kiiresti. Ta oli Ekspressi peadisainer, kujundas lehte, ja parandas ära ka võõrad nimed, mis lehemeestel valesti olid. Tõnu teadis.

Ja siis ta väsis, ja enam polnud Tõnu Ekspressis.

RAAMAT, MIS JÄI POOLELI: Tõnu Kaalep jõudis 2012. aastal kujundada Jakob Karu ja Marta Karu kolumnide kogumiku kaane, kuid raamat kahjuks ilmuda ei jõudnud.
RAAMAT, MIS JÄI POOLELI: Tõnu Kaalep jõudis 2012. aastal kujundada Jakob Karu ja Marta Karu kolumnide kogumiku kaane, kuid raamat kahjuks ilmuda ei jõudnud.
Aasta tagasi nägin teda vilksamisi tänaval. Saatsin meili, et äkki võiks kuskil trehvata. Ta vastas: „Võiks.“ Kiirel sammul ilmus ta Kadriorus nurga tagant välja, juuksed patsis, habe hall. Sõime suppi ja rääkisime, mida teha võiks.

Peaks maalima hakkama, ütles Tõnu. Peaks kirjutama arhitektuurist, saastast, mida ümberringi kerkib. Peaks kirjutama näidendi sugulasest Theodor Kalepist, kes oli tsaariajal kõva lendur ja ise lennukimootori konstrueeris. Peaks kirjutama Jakob Karu kolumne. Aga kes neid minult enam tahab!

Ekspress tahab, tee ära! – Mis ajaks? – Kohe, järgmiseks nädalaks! – Nii kiiresti?!

Neid kolumne ei tulnud.

Aprilli lõpul tuli Tõnult e-kiri. Ta oli leidnud Mähe bussipeatusest värske Ekspressi ja lugenud seda. Hea on lugeda ajalehte netist, kirjutas Tõnu. Aga paberist ajalehte oli veel toredam lugeda. Vanainimese asi, lisas Tõnu. Ja palus tervitada kolleege.

Vähem kui kuu aja pärast oli ta läinud... .

Juuresolijate südamed tõmbusid kokku, kui Tõnu vana isa tõusis laupäeva keskpäeval leinaruumis keppide najale ja Tõnu kirstu juurde astus. Aitäh, poeg, et sa sündisid meie perre, sünni ruttu uuesti tagasi siia maailma, ütles isa. Su annet on maailmale vaja. Kiiresti.

Madis Jürgen

Tõnu tegi minust Sulevi, kes ei armasta võõrsõnu

Eesti Ekspressi ühes kuulsamas dokustaadis – meie stiiliraamatus – seisab õpetus, et võõrsõnu tasub tarvitada pigem vähe. Kui üldse. Olen püüdnud seda õpetust järgida nii palju kui võimalik, sest lihtsa eesti keelega lugusid on lugejatel hõlpsam tarbida. Ka võõrkeelsed sõnad tekitavad minus tõrget: iga lugeja ei pea ju tundma prantsuse, hiina või vene keelt.

Muidugi jäi mu suhtumine silma Tõnule, kes töö juures oli vahepeal mu naabriks. Jäi kohe nii palju silma, et ühel hetkel teatas ta, et kirjutas näidendi, kus üheks tegelaseks on Sulev, kes vihkab võõrsõnu. Kas seda ka kuskil mängiti, ma ei tea.

Küll aga käis see tegelane vahetevahel läbi Jakob Karu lugudest. Näiteks ühes loos on read: „Hetk hiljem heliseb telefon. Toru otsas on vana sõber Sulev, kes ei armasta võõrsõnu. „Jaanus, kas sina tead, mis asi on taristu? Kas see on ladina või soome keelest võetud ja mida see tähendab?“ Ja teises: „Hirmus ragin katkestas Heidi sugestiivse jutu. Läbi heki ilmus seltskonna ette Sulev, kes ei armasta võõrsõnu. „Mis see tsölibaat eesti keeles oligi?“ küsis Sulev.“ Kolmandas: „Päike kadus lõplikult, mõte ujuma minna kustus vorstisööjate peades. Sulev ei leidnud teiste jutust ühtki võõrsõna.“

Eks ta vaikselt naeris mu üle, aga see polnud kuri naer, vaid selline sõbralik nüke. Huumorimeel oli tal vägagi hea.

Sulev Vedler

Tõnu Kaalep ilmus Ekspressi toimetusse vaikselt ja tähelepandamatult. Toimetus asus siis veel Tatari tänava kahekorruselises hoones, mis oli kunagi ammu ehitatud haiglaks ja kus oli ehk ka tegutsenud lõbumaja. Toimetuse kasutuses oli koridori lõpus üks tuba lehe kujundamiseks, otse õõva tekitava kottpimeda ja haisva peldiku kõrval ning veel mõned toad koridori teises otsas, kus ajakirjanikud pead-jalad koos tegutsesid.

Nägingi Tõnu esimest korda kujundustoas, kui ta häbelikult riiuli tagant välja ilmus – selge, puhaste joontega intelligentne nägu, pruunid laines juuksed, suured silmad, tundlik suujoon. Ta sobis Ekspressi esimesest silmapilgust. Esialgu oli tema ülesandeks aidata trükikoja ja toimetuse vahel liikuvaid trükimaterjale talitada. Kuid loomulikult oli see talendi raiskamine. Tõnu oli vaimukas vestluskaaslane, laia silmaringiga, kriitilise meelega ning sellisena sobis ta suurepäraselt Ekspressi tegemiseks vajalike veinirõõmsate piknike loomingulisse meeleolusse. Varsti kirjutas ta kunstiarvustusi, kolumne, kujundas eriväljaandeid ja tegi kõike muudki, mis tol ajakirjanduse laia profiiliga spetsialistide ajastul asjakohane oli. Ning kõike tegi ta hästi. Mingid hädad tal olid, aga välja ta neid ei näidanud. Juba siis, Ekspressi algusaegadel võttis ta mingeid kangeid tablette peavalude vastu.

Neil kaugetel Ekspressi algusaegadel, millest need tuhanded inimesed, kes Ekspress Meedia kümnetes harudes, vertikaalides ja horisontaalides töötavad, mitte midagi ei tea, juhtus nii mõndagi. Muu hulgas ka see, et tänu väga väikese inimeste rühma tööle ja erksale ajastu tunnetamisele – ning tänu Hans H. Luige majanduslikule vaistule – sai üldse sündida Eesti Ekspressi fenomen, millest kasvas välja kogu Eks­press Grupp. Ja Tõnu Kaalep oli selle tuumiku väga oluline liige. Üks alusepanijatest. Aitäh sulle, Tõnu!
EE Arhiiv

EKSPRESSI TEGIJAD PEAAEGU 30 AASTAT TAGASI: (tagumises reas vasakult) Tõnu Kaalep, Leelo Laurits, Tarmo Vahter, Piret Luigend, Priit Hõbemägi, Tiina Aug, (esimeses reas vasakult) Tiina Jõgeda, Marica Lillemets, Vello Laar, Anne Vahermaa, Kalev Kesküla, Reet Abram. Ees lebab Madis Jürgen.

Priit Hõbemägi

Ma pean Tõnu Kaalepit kindlasti enda üheks tähtsamaks õpetajaks ajakirjanduse alal. Kirjutamise, toimetamise, suhtumise kohalt. See ei tähenda, et Tõnu oleks selgelt õpetanud kolleege, vaid tema kriitilistest ja fantaseerivatest sõnavõttudest oli alati midagi kõrva taha panna. Usaldusväärseks ja huvitavaks tegi tema nägemuse ajakirjandusest see, et ta julgustas vormidega mängima, reegleid pigem eirama kui kramplikult järgima. Krampliku ja puise formaadi täitmise üle ta naeris.

Oli ta siis otsene ülemus Areeni juhatajana või kolleeg sootuks kujunduse pealt, tuli ta oma märkusi ja avastusi ajakirjandusest tegema ka siis, kui see ei olnud tema asi ega otsene tööülesanne. Ta elas sihikindlalt kaasa kõikidele Ekspressi osadele. Sekkus, aga mitte tüütult, vaid võimalustele osutavalt.

Ja maailma koges ja nägi Tõnu laialt. Kas ma teangi mõnd teist toimetajat – kes enamiku aja oli siiski kujunduse peal! –, kes oleks olnud kodus nii mitmetel teemadel sedavõrd, et ta suutis neist kirjutada? Teater, kirjandus, kunst, arhitektuur, disain, autod, süva- ja kergemuusika, kulinaaria, ajakirjandus... Kas ta ei kirjutanud mõnel korral isegi spordist?

Veel imetlesin Tõnu seetõttu, et mulle tundus ta elu juba hästi paigas olevat ja laabuvat. Tal läks justkui aina paremini ja paremini. Et Tõnu õnn nii kiiresti katkes ja tühjaks valgus, oli mulle arusaamatu ja täiesti ootamatu.

Siim Nestor

Kuidas Tõnu sai peileri

Kell oli juba üle kesköö, kui ma Tõnu ukse taga kella andsin. Mul oli talle halb uudis. Kogu homse lehe trükivalmis fail oli toimetuse kujundus­arvutis ära kustunud.

Tuli sõita Tatari tänava toimetusse tööle ja fail algusest peale taastada. Meid ootas ees käputäis kolleege. Võtsime neile Pärnu maanteel ööpäev läbi avatud kauplusest üht-teist hamba alla kaasa.

Õnneks olid arvutites säilinud lugude tekstid ja pildid, mis Tõnu juhtimisel kõik uuesti kujundati. Kas kiiruga valmis tehtud kujundus ka ilus sai, aga leht jõudis järgmisel päeval müüki vist suhteliselt õigeaegselt.

Aastat ma ei mäleta, aga juhtus see üheksakümnendate keskel enne mobiiltelefonide massidesse jõudmist. Pärast seda osteti Tõnule peiler (SMS-sõnumeid vastu võttev jubin), et teda edaspidi ruttu kätte saaks.

Tarmo Vahter

Väikeste unistuste lõpp

Ta kõndis alati rutakal sammul, isegi neil oma viimastel aastatel, mis ei olnud ta jaoks selgelt kerged ja mil ta oli küllap rohkem üksi kui kunagi varem. Hall habe sorakil, olek pisut kurnatud ja pilk eemalolev, kuid kõnnak alati kiire – omas maailmas ja omadel marsruutidel, mis panid teda ikka ja jälle mööduma sellest toimetusest, mida ta küllap armastas ja veidi ka vihkas.

„Ekspress on muutunud,“ ütlesin ma Tõnule Facebookis; meediumis, kus me üksteist küll ei näinud, kuid, erinevalt tänavast, üksteisega rääkida saime. „See pole enam see toimetus, kus me kunagi olime – ja Kalev, ja Harry, ja Barbi.“ Kuid Tõnu, kuigi kuuldes, ei paistnud tahtvat lõpuni kuulata. Lõppude lõpuks oli ta Eks­pressis veetnud kakskümmend aastat oma elust, et siis, enam-vähem sel hetkel, kui ka maailma majandus paistis kokku kukkuvat, kaotada peaaegu kõik, millega ta end (või inimesed teda) seostanud oli.

Muidugi oli tal depressioon (kuid kellel ajakirjanduses ei oleks?). Tõnu teadis, et jalgrattaga sõitmine (muud sporti ta teha ei viitsinud) võtab depreka korraks ära. „On imehea, kui lõpuks laipväsinud olla,“ ütles ta. „Oluline on mõelda välja väikseid unistusi,“ ütles ta veel. Ja nii ta siis unistaski – minemasõitmistest ja luulekogust ja näidenditest (vähemasti luulekogu fragmente ma nägin ja ma väga loodan, et keegi annab selle välja postuumselt). Kuid oma eluaja lõpus polnud Tõnul seda toorest enesekindlust, mida läheb Eestis vaja unistuste teostamiseks. Ning nii ma mäletangi teda rohkem juhukohtumistest: vilksamas kahjutu ja kõhetuna mööda tänavaservi, läbi varjudest ja päikselaikudest, tõtakal kõnnakul, mis võis ta järgmisel sekundil kaduma panna.

On mõtlemapanev, et Eesti Eks­pressis töötanuid (või toimetuse sõprade hulka kuulunuid) on praeguseks kuskil seal juba niipalju, et nad suudaksid panna kokku vägagi meeldiva ja kultuurse toimetuse – kirjandus- ja veinitoimetaja Kalev Kesküla, alati vaimukas Liis Pajupuu, kujundaja Vello Laar, egüptoloog Sergei Stadnikov, legendaarne härra Ruus ja nüüd ka omal ajal Areeni toimetust juhtinud Tõnu Kaalep. Kuid seal, kus pole aega, pole enam vajadust ka ajalehtede järele. Ekspress on peatunud ja enam pole kellelgi kuskile kiire.

Krister Kivi