Tõnu Oja: pea­osaliseks sündinud

Veiko Märka käis Vääna-Jõesuus külas elu parimas vormis näitlejal, kes võiks vabalt ka puusepana läbi lüüa.

Tõnu Oja (50) on eesti näitleja, kelle kohta viimasel ajal on öeldud mõndagi huvitavat. Trafficu video “Kesköödisko” režissöör Fred Krieger: “...kui mõtleme sõnale “saatejuht”, tuleb silme ette ennekõike Mati Talvik, kui aga sõnale eesti mees, siis Tõnu Oja.”

Grupp noori eesti teatrikriitikuid on Tõnu Ojat nimetanud eesti teatri päästjaks. Ja ta ise ütleb VAT Teatri lavastuse “Värvid” teleklipis: “See riik läheb meil käest ära tundidega!” Aga enne nende tsitaatide kommenteerimiseni jõudmist eksin ma näitleja Vääna-Jõesuus asuvat ja viie aasta eest valmis saanud kodu otsides kaks korda ära ja Tõnu jõuab jalgrattaga bensiinijaamas suitsu ostmas käia. Seepärast algab intervjuu plaanitsetust erinevalt.
 
Kuidas jalgrattasõit ja suitsetamine kokku sobivad?

Ei sobigi. Püüdsin viie aasta eest maha jätta, ei tulnud välja. Aga näiteks Valgevene-Soome kümnevõistleja Eduard Hämäläinen suitsetas ka, aga oli väga hea kümnevõistleja. Kui ta Soome kolis ja tervislike eluviiside juurde pöördus, jäid ka rekordid tagaplaanile.

Kas meie riik läheb käest ära tundidega?

Need sõnad ütleb minu tegelaskuju näidendis tegelikult USA kohta. Aga see lause kõlbab alati ütlemiseks. No muidugi ei lähe meie riik käest ära tundidega, läheb pika aja peale. Ehkki tundidega on juba paljud riigid käest ära läinud. See on nii lai teema, et ei oska kusagilt pihta hakata. Ma ei arva, et ma armastan Eesti riiki. Aga Eesti maad ma armastan küll ja et see maa tänapäevases maailmas säiliks, on vaja ka riiki. Ja see ei ole praegu kõige hullemates kätes.

Kas te olete nõus, et olete sõnapaari “eesti mees” kõige meeldejäävam kehastus?

See jutt tuleb mulle küll üllatusena. Ütleja tahtis nähtavasti nalja teha. Mis eesti mees ma ikka nii väga olen? Ma olen võrdlemisi keskmine. Kui ta seda mõtleski, siis võib selle termini juurde jääda küll.

Mida ta arvate eesti teatri päästjaks olemise missioonist?

No seda ma lugesin möödunud aastal TMK teatriankeedist. No järelikult on eesti teater nüüd päästetud, sest ma olen ju olemas. Aga sellist missiooni ma võtnud ei ole. Võtan seda tiitlit komplimendina, ratsionaalset iva leida ei oska.

Millised komplimendid teile kõige rohkem südamesse on läinud?

Teate, ega see ei olegi oluline, mida sulle öeldakse, vaid kuidas ja kus öeldakse. Ma saan ju aru, mida ametlikesse aruannetesse kirjutatakse. Aga kuskil trepiserval ütleb sulle keegi midagi järele, ei ütlegi, ühmab ainult, aga sa saad aru. Saad aru, et su tegu on korda läinud, sõnad ise polegi olulised. Teatriinimesena saan ma aru, et väljaöeldud sõnad ei tähenda ­kunagi seda, mis on nende verbaalne mõte. Ja kui mul on mõne inimese suhtes hea eel­arvamus ja tema mind kiidab, siis see jääb ka meelde.

Missugune on teie suguvõsa seos Väänaga?

Olen kolmandat põlve tallinlane, kuid nüüd esimest korda harjumaalane. Minu jaoks on neil kahel suur vahe, sest Tallinn on viimasel ajal ikka tõesti vastikuks läinud.

Minu vanaisa Christfrid Oja oli ärimees ja Nõmme linnapea, ehkki lühikest aega. See, miks teda 1941. aastal ei küüditatud ja ta suri kodumaal 1945, on päris huvitav lugu. Selleks ajaks, kui tuli nõukogude okupatsioon, oli ta nimelt võrdlemisi pankrotis. Ta müüs siin ja Venemaal autokumme. Tükk aega ajas ta äri Peterburis, müüs maha hirmsa praakpartii Saksamaalt toodud kumme ning ostis need omal riisikol tagasi. Aga Saksamaalt ta mingit raha tagasi ei saanud.

Olen uurinud oma suguvõsaliini veel kaugemale ja jõudnud Hiiumaale, Siim Oia nimelise meheni. Käina surnuaial peaks neid Oiasid ikka olema, tahaksin seal ära käia.

Ojade liin on võrdlemisi hõre, isa oli pere ainuke poeg. Ema poolt sugulastest, Langidest ja Keldritest tean rohkem. Rein Lang nende hulka ei kuulu.

Tõnu Oja nimelisi isikuid võib vist Eestis rohkemgi olla.

Olen mitmega neist kokku puutunud. Kõige tuntum on Tartu Ülikooli informaatikaõppejõud, minust kaks aastat vanem. Temast ma kuulsin juba väikese poisina Elva pioneerilaagris. Kui oma nime ütlesin, teatas kasvataja, et temal on koolis ka sellenimeline poiss – väga tubli ja tark. Ta ütles mulle, et mina nii tubli ja tark ei ole kui nende Tõnu Oja.

Kõige toredam kohtumine nimekaimuga oli aga Põlvas üliõpilasmaleva päevil. Tegin seal autoavarii. Luud ja kondid olid katki, aga siis ma seda veel ei teadnud, ainult hästi valus oli. Öö veetsin ägisedes ja kägisedes haigla eeskojas. Hommikul viidi mind polikliiniku ukse taha järjekorda ja kästi oodata. Kui siis arstitädi ukse tagant hüüdis: “Tõnu Oja, tulge sisse!”, läks mul püstitõusmisega nii kaua aega, et üks vanamees ronis minust ette ja kui ma talle järele jõudsin, noomis: “Noormees, kuhu te tulete!” Selgus, et ta oli samuti Tõnu Oja.

Ja Keilas elab üks poiss. Käisin seal esinemas ja vaatasin õpilastööde näitust. Mitme käsitöö alla oli kirjutatud: “Tõnu Oja, 10-aastane”. Päris head tööd olid.

Koos vend Rein Ojaga olete ka laval vendi kehastanud, 1991. aastal tollase Noorsooteatri lavastuses “Orvud”, milles vanem vend nooremat terroriseerib. Kui palju teil isiklikku kogemust abiks oli?

Üldse ei olnud. Minu vend hoidis mind, kuigi ta oli kaks aastat vanem ja ikkagi kamba juht.

Kamba lihtliikmeid tuli muidugi vahel käsutada.

Kas te tahtsite mõlemad näitlejaks saada?

Pigem valis Rein minu järgi. Minu jaoks oli kutsevalik väga varasest lapsepõlvest selge, muuks ma ei kõlvanud, aga vend kõlbas muuks ka. Oleks võinud näiteks isa jälgedes ehitusinseneriks saada. Ma ei tea, kui vara ta ise lavakooli kasuks otsustas, kuid perekonnale tuli see küll üllatusena. Aga meie ema oli tubli rahvateatri näitleja ja vedas meid mõlemaid sageli sinna.

Mis oli teie esimene meeldejääv roll?

Nelja-aastasena mängisin Kaljo Kiisa filmis “Jäljed”, mis jutustab kolhoosikorra loomisest ja metsavendadega võitlemisest. Olin Siberist naasva Ada Lundveri poeg ja minu ülesandeks oli kombaini ratta peale pissida. See pidi olema märk sellest, et poiss on kasvanud Venemaal ega tunne kultuurseid Eesti kombeid. See oli kummaline film, üks väheseid eesti filme, mida aeg on paremaks teinud.

Räägime Kivirähki näidendist “Aabit­sa kukk”, mis lõi edukalt läbi Lää­nemeremaade monoteatrilavastuste festivalil. Kas seda veel mängitakse?

Mängitakse küll, sügisel. (Saadaval ka audioplaadina – Toim.) Ja alles eile sain sellega kaks festivalikutset – Moskvasse ja Wroc?awi . Sinna Wroc?awi ma vist ei viitsi minna. Kaunase festivaliks ma tükki vene keeles pähe ei õppinud, tõlkisin mõttes käigu pealt. Õnneks räägib Mauno primitiivset keelt. Vaatasin kella pealt – ainult kolm minutit läkski etendus pikemaks.

Kas “Aabitsa kukk” on spetsiaalselt teile kirjutatud?

Minu teada kirjutas Kivirähk selle Oja Petsile. Aga tema näidendit ei tahtnud, tahtis hoopis sketše. Siis andis Andrus selle mulle lugeda ja kolme päeva pärast oli esietenduse kuupäev paigas.

Tahate te veel mononäidendis mängida?

Praeguse seisuga mitte, kuigi ei või iial teada. Teatris muutuvad asjad huvitavaks ikka suhtlemise kaudu. “Aabitsa kukes” lohutan end sellega, et Mauno suhtleb palju publikuga.

Mulle meeldib väga ühe Poola kriitiku küsimus seoses monotükkidega: “Mis võib olla hullem ühe näitleja teatrist?” Ja vastus sellele: “Ühe näitlejanna teater.”

Kogu selle jutu jooksul on Oja köögis ringi sahminud, pliiditaguse seinakatte vuugitäidet niisutanud ja silunud, sealjuures häält moduleerides ja suud pöörates, et jutt korralikult lindile jääks. Ning lõpuks ühe tööriista kapi taha pillanud.

Miks te laupäeval remonditööd teha rabate?

Mina ei nimeta seda tööks. Minu jaoks on arusaamatu, mida see tähendab, kui öeldakse: “puhka”? Millest see koosneb? Istun, jalg üle põlve, teen suitsu, vaatan telekat, loen raamatut?

Kui ma hommikul silmad avan, siis ma pean ju midagi tegema. Publikut praegu ei ole, näitemängu ma teha ei saa. Eile oli “Lõputu kohvijoomise” viimane etendus ja suveprojektides ma sel aastal ei osale. Vanu enam ei mängita ja uut ma ei saa võtta, sest teen praegu üht teist asja.

Mis asja?

Rolli Sulev Keeduse filmis. Raske saab olema, ma pole nii suurt filmiosa elus mänginud.

Täpsemalt ma sellest rääkida ei taha.

Aga tegelase üldisest karakterist? On see mõni lõbus päikesepoiss?

Kui sa juba Keeduse senise filmiloominguga tuttav oled, võid kindel olla, et lõbusat päikesepoissi ma seal ei mängi.

Mart Kivastik on spetsiaalselt teile ja Peeter Volkonskile kirjutanud näidendi “Peeter ja Tõnu”. Kas autor kujutas teie olemust õigesti?

Vaadake, selle näidendi õige pealkiri oli “Peeter ja Erik” – nii et see on kirjutatud Erik Ruusile.

Aga temaga juhtub ikka igasuguseid asju ja nii oli seegi kord vaja uut osalist. Peeter aga oli juba näidendi lugemise järel jõudnud öelda, et see tegelane pole ju Erik, see on Tõnu.

Kõige naljakam, et ma olin Eesti Näitemängu Agentuuri komisjonis, kes pidi otsustama, kas see näidend ära osta, ja olin seda lugenud. Tegelased meeldisid mulle, aga ootasin suuremat dramaturgilist tegevust – nagu ka Kivastiku “Teenris”, kus ma samuti kaasa tegin. Aga tagantjärele võin mõlema kohta öelda: jumal tänatud, et seda tegevust seal pole. Pean Mardi ees vabandama, et nende tükkide puhul esialgu nina kirtsutasin.

Harva lähevad asjad nii täppi, nagu selle näidendiga oli, see sobis väga hästi minu tollasesse eluhetke. Muidugi, iseendana lavale ronimine nagu “Peetris ja Tõnus” oli raske. Tänapäeval häirib mind see enda esiletõstmine väga. See teema on mul hingel. Praegu ma enam poleks nõus endanimelises näidendis mä ngima. Loen kirjandusteoste pealkirjadest: “Minu ­memuaarid”, “Minu aasta...”. Mind segab see “mina” esiplaanil olemine. Ei ole enam tähtis, et loodus rohetab, mõni leht on kollane ja lind istub sellele, vaid on tähtis, et mina seda näen.

Üksiku ja üldise vahekord on täiesti paigast ära. Selle üks ilming on igasuguste tädide elulooraamatute vohamine. Tõsi, olen need ise peaaegu kõik läbi lugenud, ehkki põlastava näoga. Tõeline kirjandus ei pääse enam kirjanduse pähe serveeritava ajakirjanduse tõttu löögile. See on hirmus asi.

Vahepeal oleme kolinud õue, kuhu ilmub ka suur must koer Hipi, kes on peremehe väitel saku tumedat tõugu, sest ta on võetud viie aasta eest Sakust koerte varjupaigast. Tõnu pakub Hipile makarone ja konti. Hipi valib kondi.

Millal on parem näitleja olla: suvel või talvel?

Näitleja on kogu aeg näitleja. Aga talvel on parem, sest suvel on muudki teha.

Oleme rääkinud teie esimesest ja veel valmimata filmirollist. Mis nende vahele on mahtunud? Ja miks teid telesarjades nii vähe näha on?

Olen mänginud “Pihlakaväravates”, “Sügises”, “August 1991”, “Taarkas”, “Vanameeste paradiisis”. Juhuslikult ikka siin-seal olen filmiosi teinud. Telest olen hoidunud, aga see pole olnud raske, sest mulle pole ka midagi erilist pakutud. Ma olen auahnem, kui tele odav populaarsus pakub. Tahan tublim olla. Ma ei taha ju seebikaid vaadata, miks ma peaksin siis tahtma neis mängida?

Aga “Tuulepealses maas” te ometi võtsite rolli vastu.

Mitte ei võtnud vastu, vaid läksin lausa ise ennast lavastaja Ain Prosale pakkuma. Asi oli selles, et mul oli tulemas 50 aasta juubelisünnipäev. Ja mul polnud ühtegi osa, millega seda tähistada.

Millisel juhul teie auahnus rahuldatud oleks?

Minu jaoks haakub see teema kogu õhtumaise kultuuriga, protestantliku ilmavaatega. See istub meis hirmsasti sees. Mis siis, et Eestil läheb halvasti, mis siis, et paljud jäävad töötuks, aga minult rohkem tulumaksu ei võta! Ennekõike ikka mina. Inimestel pole midagi peale oma elu, pole jumalat. See muudab elu võrdlemisi pidetuks.

Loomulikult olen ka ise sellest ilmavaatest läbi imbunud ega saa selle eest kusagile põgeneda.

Kas ühele näitlejale preemia andmine on teiste mahatampimine?

Eks see võtab ikka teistelt midagi ära, kuigi preemia saaja ei saa sellest arugi. Iseküsimus, et praegune preemiate jagamise printsiip toetab seda äravõtmist.

Üllas kõrvalosapreemia, mis peaks tunnustama peaosalise mõjulepääsemiseks kõige täpsema töö tegijat, antakse hoopis neile, kes peaosaliselt kõige paremini rolli käest ära võtavad. Mina annaksin selle preemia Allan Noormetsale, sest paremat meeskonnamängijat ma ei tea.

Olete te oma seniste rollide amp­luaaga rahul? On see tasakaalus?

On mõningaid osi, mis on võrdlemisi lähedalt mööda läinud. Kui näiteks oma teatris tehakse mingi tükk, kus ma tahaksin mängida, aga kellelegi peale mu enda ei tule see pähe. Aga muidu pole viga. Ma ei pea lugu arvamusest, et näitleja peab kogu aeg muutuma ja igas uues osas publikut üllatama, nii et see teda enam ära ei tunne.

Arvan, et olen peaosanäitleja. Ma ei ole värvikas artist, kes tuleb lavale ja paneb end viie minutiga maksma. Minu tugev külg on oma rolli lavastamine. Tean, millega see algab, millega lõpeb, kus midagi välja tuua, kus saladuses hoida.

Linnateatrist koondati hiljuti kolm vanemat näitlejat. Kas hakkasite ka ise seetõttu rohkem tulevikust mõtlema?

Seda pean ma nüüd kogu aeg silmas! Sellepärast ma teen nüüd ikka muid asju ka. Ei tohi jääda lõhkise küna ette, kui sind koondatakse. Noori näitlejaid koondatakse ju ka kogu aeg.

Vaadake, kui palju neid välja tuleb ja milline osa neist tegelikult tööd saab. Kui teatriharidus läheb tänapäeva Eestis riigile nagunii seitse korda rohkem maksma kui näiteks filoloogiharidus, siis võiks ju sellesse kuuluda ka väike toimetulekuõpetus. Midagi peab ju tegema, kui selgub, et publik sinu peale teatrisse ei tule.

Mina saaksin hakkama näiteks puusepana. Pärast Linnateatrist äratulekut 1998 töötasingi pool aastat puusepana. Oma maja olen välja ehitanud. Kala võin püüda. Tõlgin, kirjutan laulusõnu.

Minu lemmiktegevus on raadios järjejuttude ettelugemine. Seda võiksin teha hommikust õhtuni, kui ainult ­helirežissöörid minuga nii palju vaeva nägema ei peaks.

Aga ma ei taha, et nii juhtuks. Lahkusin Linnateatri palgalt teadmisega, et võingi näitlejakarjäärile lõpu teha. Poole aasta pärast sai selgeks, et ma ei suuda seda. Teatritöö muutus seejärel ainult magusamaks.

Mul on see eesti teatri päästmise jutt ikka hingel. Kes või mis võiks see päästja olla?

Eesti teatrit ei olegi vaja päästa. Ta on täiesti kuival.

Tõnu Oja:

Sündinud 4. juulil 1958.

Lõpetas EMTA lavakunstikooli 1980 Merle Karusoo käe all. Siirdus koos viie kursusekaaslasega (Toomas Lõhmuste, Arvo Kukumägi, Maret Mursa, Katrin Saukas, Guido Kangur) tööle tollasesse Noorsooteatrisse ning oli neist viimane, kes sealt lahkus (1998).

Viis aastat oli vabakutseline ning peab seda aega oma elu parimaks, sest sai mängida paljudes erinevates truppides. Aastast 2003 Draamateatris.

Abikaasa Marega tutvus lavakoolis õppimise ajal Raekoja platsi plaadipoes, kus see müüjana töötas. Tutvuse esialgne eesmärk oli lootus leti alt defitsiitsemaid plaate saada. Praegu töötab Mare Apollo raamatupoes.

Peres on kaks last ja üks lapselaps. Vanem poeg Kaarel on NO99 tegevjuht. Noorem, Pääro õpib EMTA lavakunstikoolis ja tegi just intervjuu ajal erialaeksamit.

Kui Tõnu isal oli kaks poega, temal ja vend Reinul samuti, siis vanaisadeks said nii Tõnu kui Rein pojatütarde sünni tõttu.

Peaosa uues mängufilmis

“Kirjad Inglile” stsenaarium on taas Sulev Keeduse (“Georgica”, “Somnambuul”) ja ­Madis Kõivu ühise mõttetöö vili. Film kõneleb mehest, kes on olnud aastakümneid kadunud Afganistanis. Ta tuleb tagasi kodumaale oma isa matustele ning otsima oma tütart, kellele ta on kirjutanud päevikusse kirju, ja neid ka Eestisse saatnud, aga vastust pole saanud.

Afganistanis islami usku pööranud meest oota­vad tõsises ja dramaatilises loos ees ka kõiksugu sekeldused naistega. Karlo Funk, Eesti Filmi sihtasutuse peaekspert, on öelnud, et Euroopas on sellesse stsenaariumi suhtutud üsna ükskõikselt – ei kujutata ette, kuidas esmapilgul kokkusobimatutest elementidest koosnevast loost võiks tervikliku filmi saada. Aga selles ongi filmikunsti võlu – autori imeline käepuudutus võib teha imet.

Andrus Kivirähk Tõnust

“Aabitsa kukk” ei ole kirjutatud Tõnu Ojale, aga kui näidend valmis sai ja pidi hakkama mõtlema, kes võiks mängida, siis oli Tõnu esimene valik. Ja rahule ma temaga jäin, vägagi, ma ju ise täitsin ka lavastaja rolli, mis tähendas muidugi vaid seda, et ma ­istusin proovis ja kuulasin Tõnut ja ütlesin talle ette ja siis koos nuputasime, mis ja kuidas.

Tõnu ja eesti teatri päästja? See on küll imelik epiteet. Tõnu on väga hea näitleja, aga miks päästja? Ja miks peab üldse eesti teatrit päästma, kelle käest? Kas eesti teater on ohus?

Pole nagu märganud.

Mis puutub “eesti mehesse”, siis ilmselt lükkab mõtted Tõnu poole liikuma tema naturaalsus ja rahvalikkus. Tõnu on pigem väikeste inimeste kujutaja, selles mõttes Chaplini moodi näitleja.