“Kevad ja suvi ja”

Varrak, 2009. 192 lk.


“Unes nägin armastust. Hoidsin sellest arglikult ja õndsalt kinni. Elus pole teda niigi palju hoida saanud. Pole osanud. Pole olnud juhust” (lk 110).


Nagu “Flandria päevik”, mis siinsamas Areenis aasta tagasi Kadri Kõusaare käest nahutada sai (“Stiili voolavus ja autori haritus aitavad varjata, kuivõrd punnitatud see raamat on”), on ka äsja ilmunud “Kevad ja suvi ja” Varraku kirjastuse tellimus, teisisõnu väljakutse, mis sundis Tõnu Õnnepalu eelmisel aastal peaaegu igal õhtul päevikusse midagi märkima.


Nappe minimalistlikke kirjeid (Õnnepalu nimetab ise vormi luuleks) täis raamatuke on pakendatud nostalgiliste helesiniste kaante vahele, mille ornamentika on kujundaja Mari Kaljuste laenanud William Morrise linnu ja anemooni kompositsioonist. Vabalt ka ühe kiire ampsuna kugistatav raamat lubab endast kujundada ka igaõhtuse gurmee-rituaali – lugeda vaid üks luuletus korraga ning üritada selle läbi rännata iseenda 2008. aasta 26. augustisse.


Või 19. aprilli. Või iseendasse.


Sissekannete toon on üldjoontes tume [“Kõik nad on surra tahtnud ennem kui elada. Bachi enda lemmikkantaat oli Ich hab’ genug. “Mul on küllalt”. Ja kõik nad on elanud. Mida see õieti tähendab, elada?” (lk 24)], vahel harva kuldab elukirjutaja palgeid rahulolu ja leppimine.


Enamasti on siiski surmaootus, vananemisehirm, rutiin, meeleheide, lootusetus. Õnnepalu on kui piinatud geenius, kelles vahetevahel vaid füüsiline töö (muruniitmine, lehtede riisumine, maasikapeenra kaevamine) pisut positiivsust sisse pritsib, ja seegi on organismi keemiline reaktsioon, aga mitte pingsa kontemplatsiooni tulemus.


Autor justkui piitsutaks end kirjutamisega sel kannatuste teel, ja kannatustest vabanemise võti näikse olevat vaikimises. Lugedeski on tajutavalt tähtsamal kohal see, millest kirjanik vaikib, kui see, mille ta sõnaks seab.


Üks tummisemaid sissekandeid lõpetuseks: “Vananemise paradoks on see, / et süda on algusest peale ühe vana. / See ei paista muidu välja, / ta on nagu maha maetud juba, / kuskile liivade ja aastate ja pettumuste alla, / aga piisab ühest noorest pilgust, / ühest noorest häälest, ühest noorest kirjast, / ja ta tuleb sealt välja, täpselt sama / rumal ja punane, / kui vanasti (lk 173).


*

Ükspäev kuulutas Veiko Märka, et tuleviku kirjandus ongi luule. Tahtsin teda natuke norida, ning pakkusin, et tuleviku kirjandus on hoopis pildiallkiri. Loodame, et siinkohal eksisin mina.


Aga õhemaks – nii sisult kui mahult – läheb eesti kirjandus üha – lugesin ühe õhtuga läbi kolm “raamatut”, ja see oli nagu lõuna ayurveda restoranis Maitsev ja Tervislik – kõht on pärast söömist tühjem kui enne (kuid talje seevastu saledam.)


Ahjaa, tegelikult võtsin kolmekäigulise õhukese peale magustoiduks veel portsu Tallinna ülikooli rektori Rein Raua paarilauselisi mininovelle, mida ta avaldab populaarses suhtlusportaalis Facebook. Hea mõte, säästab metsa.