“Kevad ja suvi ja”
Varrak,
2009. 192 lk.
“Unes nägin armastust. Hoidsin sellest
arglikult ja õndsalt kinni. Elus pole teda niigi palju hoida saanud.
Pole osanud. Pole olnud juhust” (lk 110).
Nagu “Flandria
päevik”, mis siinsamas Areenis aasta tagasi Kadri Kõusaare
käest nahutada sai (“Stiili voolavus ja autori haritus aitavad
varjata, kuivõrd punnitatud see raamat on”), on ka äsja
ilmunud “Kevad ja suvi ja” Varraku kirjastuse tellimus,
teisisõnu väljakutse, mis sundis Tõnu Õnnepalu
eelmisel aastal peaaegu igal õhtul päevikusse midagi
märkima.
Nappe minimalistlikke kirjeid (Õnnepalu nimetab
ise vormi luuleks) täis raamatuke on pakendatud nostalgiliste helesiniste
kaante vahele, mille ornamentika on kujundaja Mari Kaljuste laenanud William
Morrise linnu ja anemooni kompositsioonist. Vabalt ka ühe kiire ampsuna
kugistatav raamat lubab endast kujundada ka igaõhtuse gurmee-rituaali
– lugeda vaid üks luuletus korraga ning üritada selle läbi
rännata iseenda 2008. aasta 26. augustisse.
Või 19.
aprilli. Või iseendasse.
Sissekannete toon on
üldjoontes tume [“Kõik nad on surra tahtnud ennem kui elada.
Bachi enda lemmikkantaat oli Ich hab’ genug. “Mul on
küllalt”. Ja kõik nad on elanud. Mida see õieti
tähendab, elada?” (lk 24)], vahel harva kuldab elukirjutaja palgeid
rahulolu ja leppimine.
Enamasti on siiski surmaootus,
vananemisehirm, rutiin, meeleheide, lootusetus. Õnnepalu on kui piinatud
geenius, kelles vahetevahel vaid füüsiline töö
(muruniitmine, lehtede riisumine, maasikapeenra kaevamine) pisut positiivsust
sisse pritsib, ja seegi on organismi keemiline reaktsioon, aga mitte pingsa
kontemplatsiooni tulemus.
Autor justkui piitsutaks end
kirjutamisega sel kannatuste teel, ja kannatustest vabanemise võti
näikse olevat vaikimises. Lugedeski on tajutavalt tähtsamal kohal
see, millest kirjanik vaikib, kui see, mille ta sõnaks seab.
Üks tummisemaid sissekandeid lõpetuseks: “Vananemise
paradoks on see, / et süda on algusest peale ühe vana. / See ei
paista muidu välja, / ta on nagu maha maetud juba, / kuskile liivade ja
aastate ja pettumuste alla, / aga piisab ühest noorest pilgust, /
ühest noorest häälest, ühest noorest kirjast, / ja ta tuleb
sealt välja, täpselt sama / rumal ja punane, / kui vanasti (lk
173).
*
Ükspäev kuulutas Veiko Märka, et
tuleviku kirjandus ongi luule. Tahtsin teda natuke norida, ning pakkusin, et
tuleviku kirjandus on hoopis pildiallkiri. Loodame, et siinkohal eksisin mina.
Aga õhemaks – nii sisult kui mahult – läheb
eesti kirjandus üha – lugesin ühe õhtuga läbi kolm
“raamatut”, ja see oli nagu lõuna ayurveda restoranis
Maitsev ja Tervislik – kõht on pärast söömist
tühjem kui enne (kuid talje seevastu saledam.)
Ahjaa,
tegelikult võtsin kolmekäigulise õhukese peale magustoiduks
veel portsu Tallinna ülikooli rektori Rein Raua paarilauselisi
mininovelle, mida ta avaldab populaarses suhtlusportaalis Facebook. Hea
mõte, säästab metsa.