Lohistan ennast õhtul koju, väsinud nagu kalts, ja selle asemel, et ise ka sõita maale ja reheahju tuli teha (aega pole!), löön lahti Õnnepalu “Paradiisi”, raamatu Hiiumaa rannakülast 1990ndatel, kui Õnnepalu siin ise elas ja oli. 

Silma ette hakkab tulema pilveräbalaid, karjaaedu ja väravaid, majakatuseid, lehmi, koeri ja kasse. Vägevaid pooppuid ja vanamutte ja vanamehi. Sest seda, millest kirjutab Õnnepalu, on võimalik kuulata, vaadata ja nuusutada isegi siis, kui sa oled linnas ja Paradiis on nii kaugel. 

Novembrihämarik on siin violetse kumaga ja päevinäinud laudkatus on kord tume, kord hõbedane või helekollane või hall.

Kui aeglaselt võivad siin venida pimedad õhtud, eriti jaanuaris. Ja kui kiiresti lähevad aastad (kas tõepoolest ehitas kadund Eduard uue sauna nii ammu?).

Õnnepalu maalib Paradiisi maastikke ja meeleolusid ruttamata, põhjalikult ja voolavalt. Kuidas õhtu läheb üle ööks ja öö hommikuks. Ja kuidas lilled saadavad õhku tänuliku lõhnapilve, kui sa paned neile suveõhtul vett.

Paradiisis elades õppis Õnnepalu roigasaia tegemist ja vikatiga niitmist, aga päris selgeks sai ta siin hoopis kirjutamise. Sest jaanuaripäevade hingeraskus (midagi pole, midagi ei juhtu, kedagi ei tule) viib mõtted kallitele inimestele ja paneb neile kirju saatma. Ole kas või Paradiisis, iseendaga pead sa ka siin toime tulema, leppima ja hakkama saama. 

See mõte pakkus mulle linnas Õnnepalu “Paradiisi” lugedes leevendust. Pole see geniaalne looming vaikses maanurgas sugugi vaid lõbu ja lust. Igatsus ja hingevalu on allikas, millest head asjad sünnivad. Ilma ei saa midagi.