Tõnu Ploompuu: Läti-Balti Ühtsusvabariik
Viimastel aastatel on arutletud võidupüha õigsuse ja kohasuse üle, Eesti-Saksa suhete üle. On avaldatud arvamust, et sõdimise asemel olnuks mõistlikum sakslastega kokku leppida, et Landesveeri sõja põhjuseks oli pigem eestlaste asjatu ennasttäis olek kui poliitiline või sõjaline vajadus. Euroopaliku olemise jaoks oleks vaja Võnnu lahingu tähtsust pisendada. Kuid selle juures kiputakse unustama tollase sõlme teisi lahutamatuid osi – lätlasi ja Venemaa punaseid. Kui lisada need olemise punktid, siis milliseks võinuks kujuneda ajalugu selle napilt kuuajase sõjata 1919. aasta juunis ja juuli alguspäevadel?
Niisiis – kujutame korraks ette, et Landesveeri sõda jäi ära, Antant suutis viia pooled leppimiseni. Landesveeri ja selle marioneti Andrievs Niedra juhitavad Läti väed koos Eestiga suunduvad seejärel ühisesse võitlusse kommunismi vastu. Pärast edukalt kulgenud sõjategevust Nõukogude Venemaaga sõlmitakse Tartu rahu ja Riia rahu ning kaks Balti riiki asuvad edasi elama. Eesti idapiir on ikka sarnane, Läti-Balti Ühtsusvabariigi idapiir aga kulgeb mööda Pedetsi jõge ja Lubana nõgu, nagu Balti hertsogiriigile olid Versailles’ rahu loojad ette näinud.
Idapoolsel Läti alal, Latgales, pole Ühtsusvabariigi jaoks õigeid lätlasi, üldse aga pole ühtsust tagavaid sakslasi. Dźwińsk (Daugavpils) saab järgnevateks kümnenditeks samuti Venemaa vastu võiduka sõja maha pidanud Poola põhjapoolseimaks linnaks. Latgales, pealinnaga Rezeknes, jääb samal ajal püsima teine Läti – Läti Sotsialistlik Nõukogude Vabariik lahutamatus liidus Nõukogude Venemaaga.
Eesti võidab sellest leppimisest palju. Peale mõnesaja asjatu sõjaohvri ärajäämise kujuneb Eesti riigi ala märgatavalt suuremaks. Selle taga on Niedra valitsuse pidev hirm: igal öösel peab ta kartma, et Kārlis Ulmanise rahvuslastest partisanid ja Vacietise-Stučka punased kütid ei trehvagi järjekordsetele terroriaktidele suundumise käigus, ei noti vastastikku üksteist maha, vaid riigi peamiselt sakslastest moodustatud raudsed kaitsejõud peavad jälle ise nende rühmitustega tegelema hakkama.
Aga rahulolematud pole selles riigis mitte ainuüksi terrorismikalduvustega matslikud lätlased, vaid ka sakslased. Nemad ei suuda leppida mõnede poliitiliste privileegide asjatu kadumisega, piirduda ainult majandusliku ülemvõimuga nii linnades kui mõisates, vaid ihkavad kultuurset riiki ja suuremat saksa ühtsust. Seetõttu peab Niedra marionettvalitsus kindlakäeliselt kahandama vähemalt üht ähvardavat ohtu. Õhkõrnade traagelniitidega saavutatud Võnnu kokkuleppe järel hõõgub ikka konfliktivõimalus väga saksavastaste ja metsikute eestlastega, kellest pealegi paljud eelistanuks diplomaatiale sõda.
Sellest ohust vabaneb Ühtsusvabariik mõjusate territoriaalsete järeleandmistega. Nii saavad Eesti osaks Salatsi, Heinaste, Ruhja, Valga ümbrus Säde soodeni ja Hopa. Kuid Eesti väejuhatuse alla on koondunud ka suur hulk eestlastega võrdväärselt metsikuid Läti rahvuslasi – Ulmanise mehi –, keda ei saa nende teravalt vaenuliku hoiaku tõttu Ühtsusvabariiki lasta. Eesti valitsus on seega kahe vahel, saamata neid päriselt omaks võtta ega ka lõplikult hüljata.
Neile mingigi lohutavama olukorra loomiseks tungivad järgneva ühise leppe tulemusena Eesti ja Läti saksa väed 1919. aasta hilissügisel koos üle Pedetsi jõe ning hõivavad Balvi ja Kačanova ümbruse Velikaja jõeni. Sinna loodavas Adsele maakonnas saavad kõik need Läti võitlejad kiiresti asundustalud. Ja paar aastat hiljem, vaatamata Niedra ägedale vastuseisule, muudetakse Adsele maakond kolmandaks Lätiks – Adsele Läti Kultuurautonoomseks Maakonnaks Eestis.
Paraku jätkub ebakindlat rahu vaid mõneks aastaks: 1924. aasta Moskvast juhitud riigipööre kulgeb Ühtsusvabariigis ladusalt. Sotsialistlik ülesehitustöö Latgales asuvas Nõukogude Lätis, juhituna läti küttide hulka läinud arvukatest haritlastest, toeks NEPi majanduslikud võimalused, teeb enamikule lätlastest kiiresti selgeks nõukogude võimu tohutud eelised Ühtsusvabariigi pideva ebakindluse ja rahvastevahelise vaenamise ees. Riiga ja teistesse Ühtsusvabariigi keskustesse saabuvatel kogenud läti revolutsionääridel sujub kohalike lätlaste valdaval toetusel võimu ülevõtmine üle ootuste hästi. Läti-Balti Ühtsusvabariik ühineb Läti Nõukogude Vabariigiga ning peagi lööb kogu Läti kohal särama Stalini päike.
Eestil õnnestub sama aasta 1. detsembri riigipöördekatse siiski edukalt maha suruda. Kuid Eesti jääb saarelisena Nõukogudemaa kaisutava piiri äärde. See võimaldab Kominternil teha eri suundadest edukamat selgitustööd ja korraldada mitmesuguseid piiriintsidente ja laevade poliitilisi kaaperdamisi Läänemerel. Pole sugugi kindel, kas Eesti suudab säilitada iseseisvuse kuni 1939. aasta paktini.
Kuigi Saksamaa on eriti kallis, ei saa me läbi Lätita. Ja seetõttu on ka jaanipäevaeelne võidupüha Eestile õige. Vaatamata eestlaste ülbusele või sellele, nagu oleksime Landesveeri sõjaga sakslastele asjata liiga teinud. Ilma Võnnu võiduta oleks kardetavasti praeguseks venestunud eestlased ja lätlased unustusse vajumas, baltisakslased aga kaotanud oma kodumaa põlvkonna võrra varem, kui see päriselt juhtus, ning praeguseks päris unustatud.
Tõnu Ploompuu on bioloog ja Tallinna ülikooli lektor.
