Töö ei too veel armastust
Elu taasiseseisvunud Eestis on olnud paljudele lõputu töörügamine. Kuigi töötatud on mehemoodi, ei paista pääsemist kuskilt. Kütte- ja üürihinnad muudkui tõusevad. Kapitalistlik ülesehitustöö on kui Tallinna linn, mis iial valmis ei saa. Nii esimeses kui teises vabariigis – ENSV-st rääkimata – ülistati ja ülistatakse tööd ja töötegijat. Eestlased usuvad mantrasse „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus“.
Töötegemine usutakse olevat elu sisu, imevägi, mis lubab mitte ainult igasugu asjade omanikuks saamist ja sellega kaasnevat võimu- ning lugupeetustunnet, vaid tingimata ka abstraktsemate ihalusobjektide saavutamist, nagu vabadus, õnn, armastus. Eesti Entsüklopeedia määratleb tööd kui inimese kehalist või vaimset tegevust, mille eesmärgiks on luua hüviseid või saada tulu. (Hüvis – aineline vara, mingi tarbe hüvitamiseks loodu.)
Jumal Jehoova määras töö inimesele eelkõige kui karistuse pattulangemise eest: „Oma palge higis pead sa leiba sööma…“ (1 Mo. 3, 19). Karl Marx määratles oma „Kapitalis“ tööd kui loodust ümberkujundavat protsessi, Friedrich Engels väitis, et töö tegi ahvist inimese. Just käeline tegevus, tööriistade kasutuselevõtt tingis tema arvates inimaju arengu. (Mõned teised mõtlejad seevastu on seisukohal, et inimolend hakkas valmistama tööriistu tänu mõistusele. Käsi oli algusest peale aju teenistuses ning inimese kõrgeimad võimed ei väljendu mitte füüsilises töös, vaid hoopis mõtiskluses, sisevaatluses ja kõnelemises.) Töö positiivse määratluse kõrval – töö kui elu sisu – leidub Marxil ka teine, negatiivne kontseptsioon: töö on väljastpoolt peale surutud ja kurnav tegevus, mille tulemusel inimene ei rikastu, vaid vaesub, ei arene, vaid mandub.
Mida rohkem arenes tehnika, seda kasulikum oli tootlikkuse efektiivsuse seisukohast spetsialiseeruda kitsastele erialadele ja tegevustele. Engels väitis, et ühe tegevuse väljakujundamisele ehk tööjaotusele tuuakse ohvriks kõik muud füüsilised ja vaimsed võimed. Mida rohkem suureneb tööjaotus, seda enam inimene kängub. Õhtud kuluvad puhkamiseks, uueks kurnavaks „ohvripäevaks“ valmistumiseks.
Keevitaja, lukksepp, elektrik, teller, turvamees, andmesisestaja, kassapidaja jne – neid töid tehes ei laiene silmaring ega leia õieti rakendust ükski vaimuanne. Tänapäeval, kus tarbitakse niigi liiga palju, toodetakse ja ostetakse kokku asju, mida tegelikult pole vaja, on arutu toota kaupu veelgi juurde. Kuid kasumiahnus ähmastab terve mõistuse ja eetika, mis käsib jätta looduse elamiskõlblikuna, lõplikult saastamata ka meie lastele.
Max Weber näitas, kuidas protestantlik eetika toetas Lääne ühiskondades kapitalismi arengut soodustavat majanduslikku käitumist. Maailma ratsionaalne alistamine ja ümberkujundamine oli Jumala meeleheaks tehtav töö. Tema sõnul sunnib kapitalism oma elustiili peale kõigile sellesse süsteemi sündinuile. See, kelle eluviis ei sobi kapitalistliku edukuse tingimustega, käib alla.
Meie valitsevas mentaliteedis on kujunenud uus inimese mõõt – väärt inimene on eelkõige see, kes palju teenib ja riigikassasse suure summa panustab. Tõelised tegijad ja edukad inimesed on need, kelle palk on „korralik“, ülejäänud on lihtsalt laiskvorstid-kehvikud, rumalad või haiged. Õpetaja, arsti, teadlase või lasteaiakasvataja töö tekitavad paljudes ebalust ja kõhklust: liigutatud mateeriat näha ei ole, kasumit ammugi mitte, mis inimesed need üldse on, kes midagi asjalikku ei tee? Need, kes on valinud vale elukutse Kunagi varem pole eesti lapsed olnud nii üksi kui praegu. Emad-isad rabavad töökohtades, kuid ka vanavanemaid ei ole sageli laste jaoks olemas. Tänapäeva vanavanemad lahkuvad hommikuti kodunt signalisatsioonipiiksude saatel ja maanduvad õhtul helendava teleriekraani ette. Siiski, olen kuulnud ka juhtudest, kus noored töölkäivad vanemad maksavad vanaemale lapse hoidmise eest „palka“.
Kuigi lastekasvatamise ja majapidamisega seotud tööd on elu säilimiseks hädavajalikud, lausa fundamentaalsed, käsitletakse neid mitteproduktiivseina ja mittetasustavatena. Hoolega valmistatud road kaovad laualt jäljetult, puhtaks pestud riided ja põrandad määrduvad taas, mehe ja laste karjääri kõhklematu toetamine on „loomulik“. Kodutööd ei sobi justkui mõõta ega rahasse ümber panna. Samas arvutas Norra Statistikabüroo 1992. a välja, et kodutööde ja kasvatustegevuse osa sisemajanduse koguproduktis moodustab ligi 40 % ja naised annavad sellest kaks kolmandikku. Majapidamistööd lõid seega kolm korda suurema väärtuse Norra tööstuses loodust. Tõestati, et traditsioonilised majandusmõõdupuud ei too välja ei naiste ega sotsiaalsete struktuuride tegelikku panust.
Tänapäeva uskmatu inimene ei tööta enam Jumala meeleheaks, kuid samas on töö ise saanud religiooniks, millele vastuhakku käsitatakse pühaduserüvetusena. Aga kas töötamine teeb inimest paremaks? Puhkuste ajal aset leidev metamorfoos, kus närvilised ja pahurad inimesed muutuvad sõbralikeks ja suuremeelseteks, paneb arvama vastupidist. Inglise filosoof ja matemaatik Bertrand Russell leidis essees „Jõudeoleku kiituseks“, et olukord, kus rahva enamus rassib varahommikust hilisõhtuni igapäevase leiva nimel, viib ühiskonda pigem tagasi kui edasi.
Russell soovitas minna üle neljatunnisele tööpäevale, mis võimaldaks rahuldada inimese esmased vajadused ja vältida tööpuudust; ülejäänud aega võiks kasutada meeldivalt ja kasulikult, õppides ja end arendades. Maailm vajab kõigist moraalsetest väärtustest enim head inimloomust: „Hea inimloomus on aga muretuse ja kindlustunde, mitte vaevalisest võitlusest täidetud elu tulemus. Kaasaegsed tootmisviisid on andnud muretuse ja kindlustunde võimaluse kõigile, meie oleme selle asemel valinud aga mõnedele ületöötamise, teistele nälgimise.“
Inimene teeb tööd, töö omakorda inimest. Tööga loodud varandused ning ahnus nende järele põhjustavad sõdu, sõjatööstus annab aga tuhandetele tööd. Sellest ringist väljapääsemiseks doen’t work, make love!
Väljatõste
Kas inimese mõõt on tema palk?
