Esmapilgul kehtib elus Tammsaare vaimus sõnastatud seaduspära: tee tööd, siis tuleb ka raha. Kuid ka majanduses võhikule on tänases postmodernses ühiskonnas selge, et töö ja raha suhted on palju keerulisemad: raha saamine ei pea olema ilmtingimata seotud tööga ja töö tegemisele ei pea vältimatult järgnema raha saamine. Töö mõiste ise on samas pöördeliselt muutunud ja tööks nimetatakse täna paljusid tegevusi, mida varasematel aegadel kuidagi töise tegevusena ei määratletud. Töö vormide paljususe võiks võtta kokku tõdemusega: tegevus, mida keegi teiselt ootab ja hüvitab, kas rahaga või moraalsete hüvistega, on töö.

Ühes Soome Yleisradio mõttevahetuses kerkis esile groteskne filmitegelane Uuno Turhapuro kui kangelane, kelle suhe tööga on eriti postmodernne ja seega nüüdisaegne. Mees räägib pidevalt tööst, ta viibib erinevate tööde juures, vaatab, kuidas teised töötavad, kannab justkui tööst määrdunud ja kulunud riideid, ehkki tõele au andes pole Uuno tundigi tegelikku tööd teinud. Uuno kannab ka tiitlit "johtaja Turhapuro", kuigi ei juhi midagi. Mehe elamisraha tuli teatavasti Uuno äialt, nii et ta sai endale lubada sellist distantseeritud suhet tööga.

Tänapäeva töö on sageli selline, mida vanasti tööks ei nimetatud ja mille eest ei tulnud kellelgi pähe maksta. Moodsad imagokonsultandid oleks vene ajal tõenäoliselt kui petised ja muidusööjad kinni istunud. Tänased visionäärid, kelle loengu hinda arvestatakse tuhandetes kroonides, leidnuks koha psühhoneuroloogiahaiglas. Samas pakkus nõukogude kord omas laadis libatöid. Näiteks kommunistliku partei ideoloogiasekretäride mõjukust omal ajal ei saa alahinnata, kuid nende tegevuse tähendusrikkus haihtus režiimi langedes kiirelt. Uus turumajanduslik aeg on toonud kaasa oma naeruväärsed ametid, näiteks tooteesitleja. Kes oleks vanasti maksnud palka tüdrukutele, kes topivad poes klientidele võiga saiakuubikuid või lasevad topsikestest veini maitsta. Tooteesitleja äärmuslikemaid vorme on kondoomikostüümis mees, kes jalutab rock'ifestivalil, promoveerides kummiga turvaseksi. Ja ainult lapsed suudavad ehk tõeliselt hinnata kaubanduskeskuses tooteid esitlevaid kloune, näiteks Delma-meest, kes peaks väljendama teatud margariini eeliseid. Või mis pagana amet on promootor?

Uus aeg kirendab kõikvõimalikest konsultantidest ja ekspertidest, sõnameistritest, kellele makstakse selle eest, et nad jutlustavad teistele töö tegemisest, selle asemel et ise tegelikku tööd teha. Võtmetähendusega on asjaolu, et keegi on valmis neid tegevusi pidama tööks ja nende eest maksma. Mida paremini ühiskond elab, seda enam raha on võimalik teenida mitmesuguste para- (või peaks ütlema meta-?) teenustega. Kui ajad on head, makstakse raha ka selle eest, mida mingil kitsamal ajal tööks nimetada ei saaks. Võimalik küll, et konsultandid ja teised elu ja töö seletajad on tänapäeva preestrid, kes levitavad sõna, mõtestades niimoodi teiste tegevust, ja see on kuidagi vajalik. Pole kindlasti juhus, et kõige trenditeadlikumad koolitused toimuvad tänapäeval sakraalses keskkonnas, näiteks üks gurude loengusari leiab aset Pirita kloostris.

Vajadus sõna järele ilmselt ei kao kunagi, aga kehvadel aegadel ei õnnestu jutustamist tööna müüa ja siis on publikut vaid tasuta kuulutajatele. Rasked ajad p&a mp;a mp;u uml;hivad esimesena turult tööd ja teenused, mis on sisuliselt luksus ja mis pole vältimatud. Kümmekond aastat tagasi Soomes elades kogesin, kuidas lama viis endaga esimesena kõikvõimalikud konsultatsioonifirmad. Ilmselt ei kadunud midagi vältimatut, sest elu läks edasi.

Mis puudutab üksikisikuid, siis töö ja raha seos on kõige nõrgem rikaste ja paradoksaalselt ka kõige vaesemate puhul. Kes peab tegema tööd raha eest ehk palgatööd, pole Eestis käibel oleva arusaama järgi tegelikult rikas, sest õige rikkus tuleb teadagi kapitalipaigutustest. Tööd võib materiaalselt kindlustatud inimene teha ka ainult sellepärast, et säilitada vaimset tervist ja respekti enese vastu, mitte enam raha saamiseks. Paljud, kes raha pärast tööd tegema ei peaks, teevad seda siiski. Ka kõige vaesemate ühiskonnaliikmete puhul on töö ja raha seos segane. Kirutagu meie sotsiaalsüsteemi kuidas tahes, mitmesugused rahalised toetused riigilt tagavad ka siinmail ellujäämise. Näiteks maal saab elada nii, et raha tuleb töötu abirahast ja teistest riigi toetustest ja tööd tehakse oma majapidamises, mistõttu töö ja raha saamise seos puudub.

Eestis praegu tööpuudust praktiliselt pole, kuid paljud, kellel oleks elamiseks vaja raha, selle saamiseks siiski tööd tegema ei hakka. Siin on kindlasti kivi sotside kapsaaeda: Euroopas levinud ja ka meil popimaks muutuva inimlikkust väärtustava sotsiaaldemokraatliku elukorralduse suurim puudus minu arust ongi see, et ühiskonnas kaob seos töö tegemise ja raha saamise vahel. Kui inimesel tasub rehkendada, kas on mõttekam teha tööd või elada toetustest, siis on ühiskonna korralduses midagi olemuslikult viltu.

Kunagi vene ajal oli mäletatavasti korrarikkujate distsiplineerimiseks käibel meede "paranduslikud tööd", usuti, et kui inimene tööd tegema õpib, õpib ta ka korralikult elama. Paljud on vanasse Euroopasse sattudes kindlasti imestanud, kui mõõdukalt töötatakse, kuidas oma tööd väärtustatakse ja kuidas osatakse raha küsida. Maailmas liikunud eestlaste pime-innukas töökus pole sõnakõlks, tulenegu see hästisisestatud protestantlikust ilmavaatest või postkommunistlikust ahnusest vaba maailma võimaluste järele.

Viisakas seltskonnas ei peeta mõnelgi maal heaks tooniks küsida, kus keegi töötab. Eestis on see veel väga tavaline, et uudistatakse, kust kellegi raha tuleb, sest amet on siin veel isiksuse olemuslik tuum. Väärikas elu, raha ja töötegemine ei pea käima käsikäes ka siinmail ja põhjusi tuleb otsida ühtaegu nii rikastumisest kui vaesumisest.

Karta on, et töö ja raha seosed hägustuvad Eestis postmodernse asjadekorralduse poole liikudes veelgi. Tööst rääkimine võib inimese muuta miljonäriks, samas kui konkreetne pusimine ja higi valamine jätab kukrusse sageli vaid sandikopikad.