Andrus Kivirähk.
“Eesti matus”.
Lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes.
Osades Jan Uuspõld, Külli Teetamm, Kersti Kreismann, Aleksander Eelmaa, Ester Pajusoo, Tõnu Kark, Merle Palmiste, Martin Veinmann ja Lembit Ulfsak.
“Eesti matuse” eesmärgiks on lahata rahvusliku karakteri kujunemislugu ja olemust. Sellisena paigutub ta samasse ritta ajaloolis-humoorika “Ivan Orava mälestuste” ja ajaloolis-ideoloogilise “Rehepapiga”. “Eesti matus” on ideoloogilis-humoorikas näidend, mille teemaks on enese tööga tapmine, usk, et töö teeb eestlase õndsaks.

Kavalehelt võib lugeda kõnekaid väljavõtteid Tammsaare “Tõe ja õiguse” I köitest. Ega seda teemat lahates saagi kuidagi Tammsaarest mööda minna, sest eks ole tema ju kirjutanud kõige painavamad tööeeposed. Mäletan, et klassiku 100. sünniaastapäeva paiku vene ajal – mil tehti ehk natuke vähem tööd kui enne ja pärast – vaidlesid Tammsaare pärandihoidja Elem Treier ja eesti kõige töökamaid kirjanikke Arvo Valton selle üle, et kas tööd tehes tuleb ka armastus... Aga see küsimus jäi ikka lahtiseks.
Muide, kui 62aastane Tammsaare südamerabandusse suri, oli ajakirjanduses hädakisa Eesti ühiskonna viletsuse pärast, kus ka suurvaimud ennast tööga tapma peavad. Aga ega kirjaniku märtrisurm palju kedagi tööhullusest päästnud.
Näidend algab sellest, et vana Andres on puid lõhkudes riida otsa südamerabandusse surnud. (Eks armastanud ka Anton Hansen puid lõhkuda, tema kirvest ja raiepakust on isegi kirjanduslooraamatusse pilt pandud.) Tema tütar Maret (Kersti Kreismann) ja selle mees Sass (Aleksander Eelmaa), kes kõik oma linnatööst vabad hetked on talus abiks käinud, korraldavad matuse. Poeg Indrek (Martin Veinmann) on aga linnavurle, endine parteilane, tema ei leia maatööks mahti. Indrek ja ta naine Tiina (Merle Palmiste) on pankade orjuses ja oravarattas elavad tegijad, kes kaaluvad hobuse liisimist. (Arvata võib, et nimede kokkulangevus selle teise raamatuga pole üldse juhuslik.)
Tööeestlaste galeriist jääb välja vaid Mareti ja Sassi poeg, noor Andres (Jan Uuspõld), ja tema äsja võetud naine Lee (Külli Teetamm). Andres unistab majapidamise teenimise needusest pääseda, reisida kuhugi, kus on kaunim ja helgem elu – ei, siiski mitte Moskvasse, vaid sinna, kus kasvavad apelsinipuud.
Lee on valges hõlstis päikesenaine, liblikas. Andres võrdleb teda pääsukesega, kes Pöial-liisi mullatöö-muttide käest ära päästab. Niisiis pigem printsiip kui karakter, see peab andma näidendile sümbolistlikku sügavust. Andres ise jääb koomilis-külarealistlikult esitatud ülejäänud tegelaste ja oma pääsukese vahepeale, talle on antud võimalus ka toimuvat publikule seletada. Siit ka pisike etteheide näidendile: Andrese tekst on pisut literatuurne, tarbetult allegooriline ning tema üleseletamine, et “nad on tööst omale jumala teinud”, on siililegi selge, mis veel vilunud teatrikülastajatest rääkida. Ta võinuks olla pisut rohkem tervemõistuslik “tänapäeva noor” kui sihuke apelsini-unistaja.

Teine pisike nurin oleks esimese vaatuse väikse venimise kohta, seda annaks ehk lavastajal tihendada. Aga sellega ka nurinad lõppevad, sest iseenesest oli teos ju vinge.
Tulenevalt oma andelaadist on Kivirähk suutnud tabavalt ja samas naljakalt lahti kirjutada “tööeestlase” (sõna “tööeestlus” mõtles välja Pätsi-Eenpalu propagandatalitus) mõtteviisi stereotüübi. Selle veidra tööusu, mis kuhjab keldritesse tuhandeid moosipurke, mida keegi ära süüa ei jõua. Kujutus on niivõrd lööv, et kuuldavasti ei julge mõned teatriinimesedki oma vanemaid seda tükki vaatama lasta.
Teine – ja rahvusliku vaimutervise seisukohalt veelgi olulisem – saavutus on Siberis nälga suremisest sel viisil jutustamine, et vaatajad naeravad. Tõesti, tõesti, juba Ivan Orav kirjutas, et küüditamisrongijuht oli piilupart, ning Kivirähki ei lintšitudki ära. Eestlased polegi enam see kõige suurem kannatajarahvas ja see on väga hea.

Kivirähk võtab aine hirmuraamatust “Eesti elulood”, aga keerab oma liialdamisandega vindi õige pisut üle, nii et õuduskirjeldused jäävad kuhugi ebamugavuse ja vabastava huumori ambivalentsele mängumaale.
Vajalikku värvi ja mõõdet lisab ivanoravlik rahvatark Tiit Hansen (!) (Lembit Ulfsak), kes on ühtaegu küüditamiskoleduste kehastus, töömaniakk, aga ka naistemaias vanapoiss. Lembit Ulfsak ja Merle Palmiste, kes mängib iga vaba hetke trennis, prantsuse keele tunnis või purjetamas kulutavat uustööeestlast, teevadki eriliselt meeldejäävad rollid.
Nüüdsel ajal, kui endisaegne talupoeglik enese tööga tapmise viis asendub linlike, aga veelgi suitsiidlikemate edustsenaariumidega (mida meie ühiskondlik arvamus armutult ülistab), on “Eesti matus” ka tarvilik hoiatusteos.
Eelmise lause kirja pannud, hakkasin mõttes loendama, mida see Kivirähk igapäevase lehe-, tele- ja raadiotöö kõrvalt kõik kirjutada on jõudnud ja eks ta töökus ole ikka hirmus küll...
Aga esialgu on Kivirähi kirjatöödest ikka veel rohkem loomisrõõmu kui higilehka tunda, nii et ei hakka mina teda keelama. Aga puulõhkumisega pidagu ikka piiri!