Tööeestluse elujõud
Andrus Kivirähk.
“Eesti matus”.
Lavastaja Priit Pedajas, kunstnik
Pille Jänes.
Osades Jan Uuspõld, Külli Teetamm, Kersti Kreismann, Aleksander
Eelmaa, Ester Pajusoo, Tõnu Kark, Merle Palmiste, Martin Veinmann ja Lembit
Ulfsak.
“Eesti matuse” eesmärgiks on lahata rahvusliku karakteri
kujunemislugu ja olemust. Sellisena paigutub ta samasse ritta
ajaloolis-humoorika “Ivan Orava mälestuste” ja ajaloolis-ideoloogilise
“Rehepapiga”. “Eesti matus” on ideoloogilis-humoorikas näidend, mille teemaks
on enese tööga tapmine, usk, et töö teeb eestlase õndsaks.
Kavalehelt võib lugeda kõnekaid väljavõtteid Tammsaare “Tõe ja õiguse” I
köitest. Ega seda teemat lahates saagi kuidagi Tammsaarest mööda minna, sest
eks ole tema ju kirjutanud kõige painavamad tööeeposed. Mäletan, et klassiku
100. sünniaastapäeva paiku vene ajal – mil tehti ehk natuke vähem tööd kui enne
ja pärast – vaidlesid Tammsaare pärandihoidja Elem Treier ja eesti kõige
töökamaid kirjanikke Arvo Valton selle üle, et kas tööd tehes tuleb ka
armastus... Aga see küsimus jäi ikka lahtiseks.
Muide, kui 62aastane
Tammsaare südamerabandusse suri, oli ajakirjanduses hädakisa Eesti ühiskonna
viletsuse pärast, kus ka suurvaimud ennast tööga tapma peavad. Aga ega
kirjaniku märtrisurm palju kedagi tööhullusest päästnud.
Näidend algab
sellest, et vana Andres on puid lõhkudes riida otsa südamerabandusse surnud.
(Eks armastanud ka Anton Hansen puid lõhkuda, tema kirvest ja raiepakust on
isegi kirjanduslooraamatusse pilt pandud.) Tema tütar Maret (Kersti Kreismann)
ja selle mees Sass (Aleksander Eelmaa), kes kõik oma linnatööst vabad hetked on
talus abiks käinud, korraldavad matuse. Poeg Indrek (Martin Veinmann) on aga
linnavurle, endine parteilane, tema ei leia maatööks mahti. Indrek ja ta naine
Tiina (Merle Palmiste) on pankade orjuses ja oravarattas elavad tegijad, kes
kaaluvad hobuse liisimist. (Arvata võib, et nimede kokkulangevus selle teise
raamatuga pole üldse juhuslik.)
Tööeestlaste galeriist jääb välja vaid
Mareti ja Sassi poeg, noor Andres (Jan Uuspõld), ja tema äsja võetud naine Lee
(Külli Teetamm). Andres unistab majapidamise teenimise needusest pääseda,
reisida kuhugi, kus on kaunim ja helgem elu – ei, siiski mitte Moskvasse, vaid
sinna, kus kasvavad apelsinipuud.
Lee on valges hõlstis päikesenaine,
liblikas. Andres võrdleb teda pääsukesega, kes Pöial-liisi mullatöö-muttide
käest ära päästab. Niisiis pigem printsiip kui karakter, see peab andma
näidendile sümbolistlikku sügavust. Andres ise jääb koomilis-külarealistlikult
esitatud ülejäänud tegelaste ja oma pääsukese vahepeale, talle on antud
võimalus ka toimuvat publikule seletada. Siit ka pisike etteheide näidendile:
Andrese tekst on pisut literatuurne, tarbetult allegooriline ning tema
üleseletamine, et “nad on tööst omale jumala teinud”, on siililegi selge, mis
veel vilunud teatrikülastajatest rääkida. Ta võinuks olla pisut rohkem
tervemõistuslik “tänapäeva noor” kui sihuke apelsini-unistaja.
Teine pisike nurin oleks esimese vaatuse väikse venimise kohta, seda annaks
ehk lavastajal tihendada. Aga sellega ka nurinad lõppevad, sest iseenesest oli
teos ju vinge.
Tulenevalt oma andelaadist on Kivirähk suutnud tabavalt ja
samas naljakalt lahti kirjutada “tööeestlase” (sõna “tööeestlus” mõtles välja
Pätsi-Eenpalu propagandatalitus) mõtteviisi stereotüübi. Selle veidra tööusu,
mis kuhjab keldritesse tuhandeid moosipurke, mida keegi ära süüa ei jõua.
Kujutus on niivõrd lööv, et kuuldavasti ei julge mõned teatriinimesedki oma
vanemaid seda tükki vaatama lasta.
Teine – ja rahvusliku vaimutervise
seisukohalt veelgi olulisem – saavutus on Siberis nälga suremisest sel viisil
jutustamine, et vaatajad naeravad. Tõesti, tõesti, juba Ivan Orav kirjutas, et
küüditamisrongijuht oli piilupart, ning Kivirähki ei lintšitudki ära. Eestlased
polegi enam see kõige suurem kannatajarahvas ja see on väga hea.
Kivirähk võtab aine hirmuraamatust “Eesti elulood”, aga keerab oma
liialdamisandega vindi õige pisut üle, nii et õuduskirjeldused jäävad kuhugi
ebamugavuse ja vabastava huumori ambivalentsele mängumaale.
Vajalikku värvi
ja mõõdet lisab ivanoravlik rahvatark Tiit Hansen (!) (Lembit Ulfsak), kes on
ühtaegu küüditamiskoleduste kehastus, töömaniakk, aga ka naistemaias vanapoiss.
Lembit Ulfsak ja Merle Palmiste, kes mängib iga vaba hetke trennis, prantsuse
keele tunnis või purjetamas kulutavat uustööeestlast, teevadki eriliselt
meeldejäävad rollid.
Nüüdsel ajal, kui endisaegne talupoeglik enese tööga
tapmise viis asendub linlike, aga veelgi suitsiidlikemate edustsenaariumidega
(mida meie ühiskondlik arvamus armutult ülistab), on “Eesti matus” ka tarvilik
hoiatusteos.
Eelmise lause kirja pannud, hakkasin mõttes loendama, mida see
Kivirähk igapäevase lehe-, tele- ja raadiotöö kõrvalt kõik kirjutada on jõudnud
ja eks ta töökus ole ikka hirmus küll...
Aga esialgu on Kivirähi
kirjatöödest ikka veel rohkem loomisrõõmu kui higilehka tunda, nii et ei hakka
mina teda keelama. Aga puulõhkumisega pidagu ikka piiri!