Toomas Kall"'Rüütel rahva keeles ja meeles"'.
Toomas oli mu ülemus, sai teist kõrvalt kiigata. Küll tema on rahulik mees, selline loomult padjaalune. Padja all askeldavad karvased, kõigusoojased, limased ja roojased. Ühesõnaga, kodustatav Eesti kultuur. Saab ju aru, miks tal on piinlik ja miks ta tõelise isasena valu ei tunnista, libahundiks ei palu, käitub karjas viisakalt, sosistab vajadusel, vajadusel ei karju. Aga padja all ta irvitab, seda irvet võib lihtsameelne pidada muheluseks, kui märkab.
Kall on vana hea humoristide karja tunnustatud täkk ja kari kahaneb, viimasel ajal piirdutakse luude väljakaevamise ja laialipildumisega. Teose vorm on "pseudo". Kall on õilis, tõukub sujuvalt 19. sajandi ja eelmise eera algusaegade vene klassikast, nagu talle nooruses padja all õpetati ja mille ta ambivalentsusega mängides omaks võttis. Hea. Suurema kärata on ta end asetanud dramaturgi asendamatusse rolli, millest ma teatrivõõra inimesena ei tea. Seda lõputut laval tammumist, koperdamist, tolmu, ebaloomuliku häälega röökimist ja arusaamatuid ambitsioone on võimatu taluda. Pahupidi huumor, mis muud. Uku-Ralf Tobi on tippklass - ikka vaieldamatu fakt, selle kindlakäeline instseneerimine ja pilguheit padja alla. Nüüd aga Kall komistas rahvaluule vormileidude kaevandusse, mis võib-olla on hoopis hauarüüstajatest maha jäätud auk. Ta leidis sealt mingi luukillu, mida ma oma hariduse üle nalja visates nimetan "lühipajatuseks". Ühesõnaga, talupojasürrealismi loiuks paroodiaks. Kas selle eest makstakse? Kuningate narrid olid küll jõukad. Kas ka rüütlite omad?
