Toomas Kümmel, “Ain Seppiku süümeskandaal”
Kaasaegsete või isegi lähiajaloo sündmuste leidmine raamatukaante vahel on Eestis niivõrd harv sündmus, et Kümmeli raamat pälvib tähelepanu isegi hoolimata oma üliõhukesest mahust.
“Päris” raamat see tegelikult pole. Läbikirjutatud teksti sealt palju ei leia. Ruumi täidavad peamiselt dokumendid, erinevate asjaosaliste arvamused ja mõned intervjuud. Tahtmise korral saanuks sellise kogumiku teha ka kultuuriminister Signe Kivi tagasiastumisest koos Kultuurkapitali rahaskandaaliga või isegi justiitsminister Ken-Marti Vaheri kiiruseületusest.
Aga pole tehtud. Ilmselt ei viitsiks keegi neid eriti lugeda. Teemad on ajakirjanduses läbi nämmutatud, midagi uut ja üllatavat on neist raske välja imeda. Sama koorem lasub ka Kümmeli kogumikul – siseminister Ain Seppiku ametist priiks saamiseni viinud sündmused ja seisukohad olid ju niigi teada. Ainult kohus pole veel oma lõplikku sõna öelnud.
Peamine, mis õigustab Kümmeli materjali raamatukaante vahele panekut, on katse ajakirjanduslikult käsitleda ENSV karistusaparaadi toimimist. Kogu tolleaegne Eesti elu on seni nii vähe kirjasõnas kajastatud, et pole just suur ime, kui mõned inimesed juba tõsimeeli hakkavad Nõukogude Liitu võrdlema Euroopa Liiduga. Üles on kasvamas põlvkond, kes ENSV aega teab peamiselt mingite häguste kuulujuttude põhjal. Mis üldse toimus Eestis 1960., 70., 80. aastail? Kuidas meid valitseti, milline rahva elu oli, kes olid head, kes pahad? See vajaks vähemalt kaht "Vabadussõja" paksust köidet.
