Toomas Mikkor
Millise raamatu kaanele tahaksid autori nime asemel
kirjutada iseenda oma?
Andrus Kivirähk “Mees, kes
teadis ussisõnu”. Eks neid ole olnud teisigi. Aga nüüd
viimasena just see. Selline tunne, et minu mõtted on minu ajust
välja meelitatud, ilusasse vormi valatud ja mu lemmikajastusse istutatud.
Ilmselt on seda lugedes paljudel sama tunne ning selles peitub autori
geniaalsus. Kuidas ta kurat seda oskab?
Millist raamatut
sooviksid illustreerida?
Sedasama raamatut, “Mees, kes
teadis ussisõnu” illustreeriksin! Ja muidugi peaksin ma olema sama
kõva graafik kui Günther Reindorff. Iga kuuseokas puul, karv hundi
kasukas, leht tamme võras või hiietarga soolikad ümber
püha pärnapuu peaksid olema filigraanselt välja
töötatud. Ning selle raamatu illustreerimine annaks ilmselt ka
võimaluse koos autoriga mõned õlled juua ja särjed
süüa, sest vanaisa inimluudest tiivad vajaksid enne joonistamist
täpsemat läbirääkimist. Kunagi väga ammu ilmus
Loomingus Andres Ehini “Ajaviitepeerud lähvad lausa
lõkendama”. No selle illustreerimine oleks olnud väljakutse
igale kunstnikule. Ei kujutagi ette, et mida tuleks enne süüa, juua
või suitsetada, et need pildid sinna õiged tuleksid.
Võib-olla Ehin ise teaks...
Oh-mul-on-selle-raamatuga-nii-lahedad-mälestused?
Kord
seisin supermarketi kassajärjekorras. Tuju oli paha. Olulised asjad ei
läind kõige paremas suunas. Pidi tulema pööre. Silmad
jäid peatuma poe välisukse kõrval olevale tarvitatud raamatute
kuhjale. Mitmed sajad raamatud. Kõik olid ilusti serviti, üksainus
oli teiste peal lapiti. Otsustasin, et see üks seal lapiti on
määratud mulle. Ja enne kui riiulini jõudsin, leppisin
endamisi, et kui see on suvaline Kurt Vonneguti raamat, siis on see hea enne.
Et see on tusatuju tekitanud probleemide taandumise märk. Võtsin
raamatu – ei olnud Kurt Vonnegut! Oli hoopis Mark Vonnegut, tema poeg.
Raamatu nimi: “Eden express.” Oli see hea või halb enne?
Igatahes mõtted läksid mure pealt mõistatusele. “Eden
express” on aga keeruline värk. Lugege ise...