Toomas Raudam “Teie. Essee Marcel Proustist ja James Joyce’st”
Kirjutan kirja žanris. Toomas, ma ei helistanud sulle, sest minu jaoks on telefon liiga tehniline. Oleksin võinud öelda, et sa kirjutasid suurepärase essee ja panna kiiruga toru ära. Me ju tunneme, meil on ühiseid tuttavaid, meil pole vaja telefoneerida. Mina usun empaatiasse. Olgu siis Proustil teisiti. Hea kujund, kuidas inimene eneseni jõuab. Sa oled teinud fantastilist loovat tööd, lugenud ja tunnetanud, mingis mõttes end läbi valgustanud. Nüüd oled sa nähtav. Prousti-uuringu taustal (Joyce’i osa jääb kuidagi kipakaks) saab su oma looming hoopis täpsema tõlgenduse, kui see on olnud varem. Tõelist kirjandust (nagu sa lood) ei saa muidugi nimetada “eksperimendiks”, halval juhul vahest “ekskremendiks”. Mulle väga meeldis see, kuidas sa oled oma teksti “liiminud” otseste tsitaatide vahele, teost avardavalt mõjuvad reaalused viited, südant soojendav on su allikateadlikus ja teooriates orienteerumine. (Hea küll, sa ei oska prantsuse keelt, aga sa valdad KEELT.) Selle teosega võiksid sa end lahedalt väidelda magistriks, kuid erinevalt enamikest magistritöödest on sinu teoses oluline roll Elaval Sõnal.