Toomas Vint: Iga korralik maal peidab endas seda, mis on vaataja silmades ja südames

Kevadel 75aastaseks saanud kirjanik ja maalikunstnik Toomas Vint avaldas äsja uue raamatu „Täiskasvanute mängud“. Sel puhul käis Priit Hõbemägi tema Nõmme mändide all asuvas kodus kunstnikuga vestlemas.

Toomas Vint on Eesti kirjanduse ja maalikunsti grand old man. On raske öelda, kummas žanris on tema jälg Eesti kultuuriloos sügavam ja kestvam. Seda näitab ajalugu. Oma uude raamatusse „Täiskasvanute mängud“ on ta kokku kogunud romaanid „­Kojamehe naine“, „Topeltvalguses“ ja „Mälu­auguga naine“. Nii moodustub läbi nelja aastakümne ulatuv panoraam Eesti elust, mille pealkiri „Täiskasvanute mängud“ omandab meie ühiskondliku elu sündmuste taustal iroonilise tähenduse.

Sinu esimene romaan „Kojamehe naine“ rääkis agulis tuba üüriva õppiva nooruki suhtest kojamehe naise­ga. See avaldas mulle omal ajal väga suurt muljet. Kiivas vanade puumajade all on keldrid, seal on ­üürikorterid ilma hügieeniruumita, seal elab kojamees oma himuka naisega. Kust sinu aguli kogemused pärit on?

See maja oli Tallinnas Jakobsoni ja Kunderi tänava nurgal, mis polegi eriti agul. Telemajja tööle oli sealt kolm kuni viis minutit minna. Meil oli seal ateljee. Olin Nõmme poiss, vahepeal sõjaväes käinud ja korraga elasin linna sees. Linnas elamisel on hoopis teistsugused koodid ja naabrid. See raamatu kojamees on täiesti reaalsusest pärit, Isamaasõja kangelane, kes vahel jõi ennast täis, pani kõik ordenid rinda ja kõlistas neid. Ja tal oli vallatu välimuse ja loomuga naine, kes oli temast päris jupp maad noorem. Selle maja ainus vannituba oli koridori lõpus, kus tuli ahjuga vesi soojaks ajada. Praegu ei kujuta sellist vannituba või sellisesse vanni minekut ettegi.