Toomas Vint "'Õnneliku lõpuga lood"'.
Ekspressi seltskonnakülgi vaadates võite veenduda, et Toomas sai 5. märtsil 60. Viimase kümne aasta jooksul on ta avaldanud kümme raamatut. Mõnigi romaan pälvis laiemat ühiskondlikku tähelepanu, olgu siis kunstielu, esteetika, seksuaalsese või moraali üle arutlejate poolt ja novellegi on hinnatud kirjanduslikust noorusest peale. "Novelli kirjutamine on nagu väikese maali loomine," arvas maalikunstnik Vint aastaid tagasi.
Õnnelikud lõpud sama pealkirjaga novellikogus muudavad inimese õnne suhtes skeptikuks. Mingi naerusegune lootus siiski jääb. Vint pole kunagi kartnud kasutada argielulisi, esmapilgul masendavalt triviaalseid situatsioone. Naljakas oleks suruda ta tõlgendus kriitilise realismi konteksti. Postmodernismiga mängib ta suure rõõmuga nagunii. Samas viljeleb ta edukalt absurdi, vahel kukub välja ka midagi dadaismi-laadset. Tooma sõber Leonhard Lapin: "Ta on väga hea keeletajuba kirjanik. Ta on ka muutunud üha filosoofilisemaks, ma ei üllatuks, kui ta ilmutaks peagi mõe filosoofilise teose." Vint ise arvab: "Olen tasapisi hakanud kirjutamist tõeliselt nautima. Teisalt tean, et enamik ostab riiulisse ühe mu teose, ei rohkem, sest sellest arvatakse minu mõistmiseks piisavat. Ehk kirjutan arutult palju? Üks mainekas vene kirjanik kaebles teleusutluses, et ei suuda kirjutada rohkem kui ühe raamatu kahe aasta jooksul - see situatsioon mõjus minusse ooatamatult toonusttõstvalt." Omalt poolt soovitan kirjanduse nautijatel lugda Toomase loomingut võimalikult täies mahus ja ühtejutti. On mida tähele panna ja nautida.
