Ta on kirjanik geenide poolest ja ehk ka Jumala armust. Nii kaasakiskuvat, mahlakat ja mängulist teksti ei ole eesti kirjanduses seni tehtud. Isegi hulgaliselt sisse kirjutatud arvamusmõtted ei mõju ajakirjanduslike targutustena, vaid sulanduvad orgaaniliselt sündmusi juhtivasse teksti.

Romaan on üles ehitatud hollywoodliku skeemi kohaselt – põhifaabulale haagitakse külge iseseisvad lood, mis lõpupoole peavad võimendama raamatu mõju. Väheke häirib, et romaan hakkab vedama alles alates 30. leheküljest, aga seejärel jätkub pinget kuni lõpuni. Ja kui juba nurisema sai hakatud, siis vägistajavendade liin võinuks olemata olla, sest see rippus kaua nagu tarbetu rõve ripats teksti küljes, samal ajal “liikluskummituse” oleks saanud väga tähenduslikuks kirjutada. Mitu teistki kirjanduslikku teeotsa leidus, mis võimaldanuks raamatule Suure Kirjanduse mõõdet anda, aga küllap oli autoril eesmärgiks paljudele meeldida.

Paar aastat tagasi tõi saksa režissöör Uli Edel oma filmiga “Baader-Meinhofi kompleks” Ulrike Meinhofi uuesti avalikkuse ette. Film sai rahvusvahelise tunnustuse, oli isegi Oscari nominent. Võib arvata, et just sellest filmist tõukusid nii mõnedki romaani ideed, aga kindlasti oli Baader-Meinhofi aeg sarnane meie praeguse eesti ajaga – “endised” on tõusnud jälle riigi eliidiks ja uusrikkad hakkavad dikteerima väärtushinnanguid. See on sobiv pinnas äärmusliku vasakpoolsuse kasvuks.

Raamat hoiatab: kui osavalt manipuleerida, siis võivad ideede nimel võitlejad ohjeldamatult kurja teha.

Ühes varasemas intervjuus on Mihkel Raud tagasihoidlikult öelnud, et ta on pigem meelelahutaja. John le Carré kirjutab köitvaid spiooniromaane, ­Stephen King kirjutab paeluvaid õudusromaane, ja miks ei võiks eesti kirjanduses olla sama heal tasemel põnevuskirjanik Mihkel Raud.