Toomas Vint "'Üüriline"'
Toomas Vindi romaan "Üüriline" ei ole tüüpiline romaan, seetõttu võtan vabaduse seda ka mitte arvustada, vaid kirja panna mõtted, mis mul seda lugedes pähe tulid.
Kui otsida romaanist stanislavskilikku pealisülesannet, siis võiks see olla järgmine: kirjanik on kultuurimees, kelle kirjutatud romaanid on kui telliskivid, millest laotakse rahvuskultuuri müüri. Ning see on töö, mis nõuab täit pühendumist, mida ei saa teha muu hulgas, nagu näiteks artikleid kirjutada. Aga Eesti Vabariik ei väärtusta kirjaniku tööd peaaegu üldse mitte. Kultuuri tahab aga riik küll saada, on isegi eraldi ministri määranud ja kultuurikapitali loonud. Vint valutab sellise olukorra pärast südant.
Asja saaks parandada sõna jõuga. Aga kui kirjutada sel teemal isegi põhjapanev artikkel, ei muutu sellest midagi, kirjaniku vilets olukord ei parane. Sellepärast paneb Vint oma sõnumi romaani sisse, sest tuntud kirjaniku sõna romaanis on palju kaalukam kui mõni ajaleheartikkel...
Eks ta õige on. Ma usun ka seda. "Üüriline" on metafoor kirjaniku kui vaese sugulase - või võhivõõra inimese - seisukorrast Eesti riigis. Aga kahjuks on ka romaan niimoodi rohkem raamatuna vormistatud kultuuriartikkel kui ilukirjandus.
"Üürilises" tegutseb uus Toomas Vindi alter ego Andres Saks. Kultuurimees, kes abiellub mitteseisusekohaselt madalamasse seltskonda ja on sellega kimpus nagu Vaino Vahing. Saks on ka igaveses rahahädas nagu Vahing. Aga sellega vist sarnasused piirduvadki. Saks paneb oma elu novellidesse, mis ilmuvad Loomingus, ja novellid on palju paremad kui tema elu või kirjaniku kirjeldus tema elust. Aga ikkagi - need Andres Saksa novellidki lubavad palju rohkemat, kui kätte annavad.
Ma tahaks mõelda nii, et need novellid on siiski vaid ettevalmistus romaanile, mis tema ängid, olme ja erootika võtavad kokku sama võimsalt, nagu Vint seda oskab, meenutatagu tema varasemaid romaane oma seksuaalsust avastavate noorukite elust ja suhetest vanemate naiste ja meestega.
Muidugi, äkki oligi "Üüriline" vaid oma lugejate õrritamine, sest püss pauku ei tee ja keskealine perenaine ei astugi sisse üüritoas unetuna vähkreva nooruki tuppa ja voodisse. Ukse all on küll koridorist paistev valgustriip, kuid rohkemat perenaine ja Vint kätte ei anna.
Mis seal ikka. Mina olen Vindi andunud lugeja alates tema esimesest Loomingu raamatukogus ilmunud vihikust, mida lugesin Nõmmel koolipingis. Küll mina jaksan ära oodata, kuni Vindilt (või Saksalt) ilmub päris romaan. Seekordse programmilise kultuurisõnavõtu, mis küll romaani nime kannab, võtan teadmiseks ja panen riiulile järgmist raamatut ootama.
