Vindi loo üheks tegelaseks, koguni peategelaseks on valgus. Erinevate valguseseisunditega on pealkirjastatud raamatu peatükid. Valgus on kogu toimuva võrdkuju. "Udu tõttu tuimaks saanud keskpäevavalgus komistas tuppa jõudmata aknalaual," kirjutab Vint. Ja: "Keskpäevane valgus on minu meelest kuidagi lame – valgusel ei ole millestki kinni haarata, see valgub otsejoones ja ühtsoodu mööda puutüvesid või majakülgi maapinnale, kus avastab, et seal polegi kindlat tugipunkti lopsaka varju näol ootamas." Need kujundid on sündinud vaatamisviisist, mis haakub sellega – või kasvab välja sellest –, kuidas ka peategelane näeb iseennast.

Raamatu filosoofiliseks põhiideeks näib olevat mitmetähenduslikkus, sellele vihjab ka pealkiri. Vastanduvas topeltvalguses liigub peategelase siseelu, selles vormub ka ühiskonna saatus. Kuid mitmetähenduslikkus, pidev teisenemine ei tähenda sõdivaid vastandeid, hargnemine saab alguse meie olemuse sügavikest – samamoodi, nagu valgusest saab hämarus.

Pean tunnistama, et lugemise kestel ma ei suutnud päriselt mõista, miks autor lükib peategelase hingevaatlusse kilde laulva revolutsiooni aegse/eelse ajaloo kukerpallidest. Alles lõpulehekülgedel sai asi vapustavalt selgeks. Peategelase pidetus seondus kogu meie tänase päeva vastandlike sünnipõhjustega.

Tegemist on hõrgu ja võluva raamatuga, mis nagu hea vana vein jätab kurgulaele mõrkja järelmaitse.