Toomik ilma Loreleita
Jaan Toomiku näitus “Hiljutised tööd” Tallinna Kunstihoone galeriis, kuni 27. märtsini.
Täpselt samal ajal kui Madriidis, on avatud Jaan Toomiku uute tööde näitus Tallinnas. “Hiljutised tööd” - sellist pretensioonitut näitusepealkirja võivad tänapäeval endale lubada ainult suurmeistrid. Ja vaieldamatult Jaan Toomik seda on. Tema uuel näitusel on väljas vaid viis maali ja üks video ning tunnetuslikult läbib ekspositsiooni Angst. Kuid sündmuseks teeb väljapaneku eelkõige uhiuus video “Juga”, valminud jaanuaris 2005. Ühelt poolt manipuleerib Toomik selles töös reaalsusega, teisalt psüühilise valmisolekuga taluda illusoorset kohutavat pinget. Pildiliselt ei juhtu umbes 30 sekundit kestvas videos midagi, kompositsioon on nii staatiline kui üldse olla saab, motiiv on kogu aeg sama. Kunstnik seisab lihtsalt Jägala joa võimsate veemasside taustal kaldavees ja vaatab meile vastu. Siis hakkab kostma kohin, hääl paisub ja … Hetke pärast on kõik läbi, Toomik pöördub justkui kerges segaduses, või igal juhul natuke ebalevalt, vasakule ja jalutab kaadrist välja. Mis järgi jääb? Katarsis.
Kontseptuaalselt, isegi narratiivselt kuulub “Juga” kokku 2002. aasta videoga “Untitled”, kuid selle vahega, et “Untitled” kompab füüsilise vastupanu, omamoodi kangelaslikusse (sest heroilisus seostub esmaselt maskuliinsuse ja kehalise proovilepanekuga) ja hulljulguse piire vahetult. Me näeme, mis toimub. “Joa” ideeliseks aluseks on totaalne tunnete kontroll vahendatud kujundi kaudu. Tegevustik puudub. Automaatselt lülitatakse tööle meie ettekujutlus. Toomiku konstrueeritud visuaalne kujund on sünkroonselt ülilihtne, ökonoomne, tohutult intensiivse emotsionaalse jõuga ja esteetiliselt väljenduslik. Looduse tõlgendusele vääramatu jõu sümbolina vastandub meditatsioon inimliku enesetäiustumise metafoorina, mida video finaal omakorda seob ühtesaamiseks emakese loodusega.
Video täiusliku, kõigest üleliigsest puhastatud kujundikeele kõrval tunduvad Toomiku uued akrüülmaalid (pressiteates on muide faktiviga, ühte maalidest on siiski Eestis varem eksponeeritud, Haapsalu galeriis nimelt) lausa lobisevad. Oma liialdatud grotesksuses on nad tõsiseltvõetavad nagu on tõsiseltvõetavad karikatuurid (oma pead heitev mees tuletab mulle muuseas meelde paarikümne aasta tagust Mati Küti analoogset pilapilti Pikrist). Kindlasti sisaldub neis ekspressiivsetes autoportreelistes maalides varjatud kriitika kunstniku positsiooni sekundaarsuse pärast tänases kitsalt kuraatorikeskses kunstielus, ent kibedalt naljakate autoparoodiate taustal tõuseb rõhutatult esile hoopis karmis stiilis pilt mitmekorruselisest majast ühe valgustatud aknaga, lüürilise linnaüksinduse kaunis allegooria. &nb sp;
Tüpoloogiliselt hakkab Jaan Toomiku video “Juga” minu jaoks eesti kunsti ajaloos kokku kõlama Raoul Kurvitsa unustamatu kosest allasõidu performance’iga, mille ta korraldas 1989. aastal Billnäsis, Soomes. Mõlemad, nii Kurvits kui Toomik, teevad langevast veest oma tööde kangelase, kontrollimatu ja sõltumatu, mõlemad lavastused mängivad surmatundele ja hirmufaktorile, ning mõlemad kunstnikud panustavad suurtele kujunditele. Kurvitsa performance kujutas endast esimest õnnestunud peatükki agressiivselt dekadentse omamütoloogia demontreerimisel, mis vaatajat tollal nii šokeeris kui vaimustas. Kuid performance’il on tehnilistest omadustest lähtuvalt paratamatult omad piirid. Videomontaaž aga võimaldab trikke. Nii tundubki mulle et, selle, mis Kurvitsal Billnäsis pooleli jäi, lõpetas nüüd Toomik. Ilma igasuguse dekadentsita. Ilma Loreleita.
