Toomiku isiknäituse integreeris oma 125. aastapäeva juubeliaasta programmi Circulo de Bellas Artes – üks olulisemaid maamärke Madriidi kirevas elus nii oma sisu kui vormi poolest. 1880. aastal asutatud CBA on peamiselt erakapitalil rajanev, kuid  riigi poolt subsideeritav  non-profit multidistsiplinaarne institutsioon, hõlmates oma tegevuses kunsti, teadust, filmi, tantsu, kirjandust, kaasaegset ja klassikalist muusikat,  teatrit. 1926. aastal ehitatud CBA hoone (arhitekt Antonio Palacios) on üks märgilisemaid ehitisi teljel, mille moodustavad  enne II maailmasõda püstitatud art-déco’like, veidi kummaliste ja ohtralt kunstiteostega ülepuistatud fassaadidega kõrghoonetega palistatud Gran Vía and Alcalá tänavad.

Majesteetiliku interjööriga hoone sisaldab nelja näitusesaali, raamatukogu ja oma kunstikogu, teatrisaali, ballisaali ja restorani. Ühtekokku korraldatakse seal umbes 1000 üritust aastas; asutuse 125. juubel sattus kokku  Don Quixote neljanda aastasaja tähistamisega, mistõttu näitusesaali kõrval asuvas teatrisaalis harjutati usinalt vastavat näitemängu. See ei takista aga CBA-l professionaalselt arutleda oma ajaloo eksponeerimise ja Cervantese kõrval ka 21. sajandi kunstikultuuri küsimusi ning püüda esitleda Euroopa kunsti uusimaid tendentse. Ka Veneetsia Biennaali pressikonverents peakuraatorite osavõtul toimus kaks päeva pärast Jaan Toomiku näituse avamist samas majas.

Kõik, kel vähegi olnud tegemist üritustega, millel tegemist riikidevahelise diplomaatiaga ja EL kultuuripoliitikaga, on kogemustele toetudes tehtud küllaltki skeptiliseks ja ettevaatlikuks. Seetõttu on topelt heameel selle näituse professionaalse korralduse pärast – CBA kuraator Javier Laporta valis Euroopa Liidu uute liikmesmaade kunsti esitlevasse näitusesarja osalejaid vägagi hoolikalt. Et Jaan Toomik polnud neile võõras nimi, oldi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ettepanekuga rahul ning omalt poolt tehti kõik põhjaliku kataloogi ettevalmistamisel (tekstid Harry Liivrand ja Sirje Helme).

Suurepäraselt sujus koostöö Marin Mõttusega Eesti Saatkonnast Madriidis – hea näitena, kuidas diplomaatiline näitus pole tehtud “linnukese” pärast, vaid ka siin võib olla inimlikku ja professionaalset asjaajamist. Paraku ei saa tõdeda, et sellist suhtumist kõigis Eesti Vabariigi välisesindustes kohtaks.

Koosnes ju Eesti esitlus mitte ainult Toomiku näitusest – avaõhtul oli samaväärselt kandev roll Raivo Tafenau bändil, kelle kava kandis viimase plaadi pealkirja “Ice on Ipanema”. Eks ta oli pisut riskantne hispaania publiku ees bossa nova ja džassiga välja tulla, kuid toeks oli mõistagi Eesti-Soome-Brasiilia-Tšiili päritolu internatsionaalne koosseis ning Sergio Bastos’e  südamesseminev vokaal. Energiat igatahes jagus ja näis jätkuvat publikule, keda 250-kohaline saal oli peaaegu täis(!)

Jaan Toomikul on Madriidis väljas “Seagulls” (2004) ja “Liina” (2003) – kaks inimlikult ängistavat videot, milles ta ise on vahetu osaline, millest esimene ruumi arhitektoonikaga suurepäraselt resoneeris ning teine oma emotsionaalse pingega kohalikule vaatajale sügava mulje näis jätvat.

Visualiseeritud seisund  Antonio Palaciose saalis jätkub lihavõttepühadeni.